lõpetas 1887 Tartu I Õpetajate Seminari. Seminari lõpetamise järel töötas Tartus ja Peterburis õpetajana. Kunstilise hariduse sai Peterburis Peterburi Kunstide Akadeemias (18931897), Anton Azbe kunstikoolis (18991901) ja Müncheni Kunstiakadeemias(19011903). Kodumaale naastes töötas ta järgmised 10 aastat Tartu reaalkoolis õpetajana. Rajas 1904. aastal Tartus omanimelise ateljeekooli, mis oli võrreldav Ants Laikmaa ateljeekooliga Tallinnas. Kristjan Raud lülitus innukalt Noor-Eesti haritlasringkonda ning Eesti Kirjanduse Seltsi tegevusse. I maailmasõja puhkedes asus ta oma kaksikvenna Paul Raua juurde Tallinnasse, kus töötas õpetajana ka Tallinna reaalkoolis, Tallinna poeglaste kommertskoolis, Westholmi gümnaasiumis, Riigi Kunsttööstuskoolis, Kaarli koguduse gümnaasiumis. Eesti Vabariigi algusaastail loobus Kristjan Raud vabakunstniku elust ning asus tööle
Nii korraldaski ta juba 1903.-1904. a. vahetusel Provintsiaalmuuseumi ruumides oma ateljeekooli esimese näituse, kus välja pandud rohkem kui kahesaja töö hulgas olid esitatud ka tema enese uuemad teosed. Näitus äratas tähelepanu ja leidis täit tunnustust ajakirjanduses. Mõlemal järgneval aastal korraldas kunstnik õpilastööde näituse oma ateljees ja korteris, mis leidsid elavat külastamist ning pälvisid taas esiletõstvaid kirjutisi ajalehtedes. Laikmaa ateljeekooliga oli eesti kultuuriellu tulnud tõsiselt arvestatav tegur, mis äratas lootusi rahvusliku kunsti tuleviku suhtes ja pani mõtteid uues suunas liikuma. Juba ateljeekooli algaastatel hakkas Ants Laikmaa peas tekkima mõte luua eesti oma kunstiselts - rahvuslike kunstijõudude koondamiseks, vastastikuse koostöö arendamiseks ja sidemete loomiseks rahvaga. Vaatamata tehtud ettevalmistustele ei saanud kunstiseltsi asutamine sedapuhku teoks. Vanemad ja tuntumad kunstnikud - A. Weizenberg ja A.
Ainsaks õpetajaks oli kunstnik ise ja kogu õppetegevus seisnes praktilises töös, harjutamise ja juhendamise, tulemuste ühise arutlemise ning vestluse vormis. Toda kooli võiks võrrelda vanade renessansimeistrite ateljeedega. Iga õpilast püüdis kunstnik juhendada vastavalt selle võimetele ja arengutasemele, ergutada temas iseseisvat loomingulist alget ja kõigepealt kasvatada kunstientusiasmi. ...ateljeekooliga oli eesti kultuuriellu tulnud tõsiselt arvestatav tegur, mis äratas lootusi rahvusliku kunsti tuleviku suhtes... Mingit diplomit polnud ateljeekooli lõpetamisel ette nähtud: ainult omandatud võimed ja saavutatud tulemused said olla hindamise mõõdupuuks. Kunsti õppimise tuum Laikmaa käsitluses seisnes eeskätt vaimsete jõudude treeningus - eesmärgiks omandada võime kujutatavat süvendatud tajumisega, kogu nägemis- ja ruumimeelega haarata. Tuli lahti saada
annaabi.ee 
