Sestap võiks arvata, et usk tekkis inimeste soovist millelegi toetuda ja kusagilt abi saada. Tuginedes usklike inimeste väidetele, on usk midagi, mis annab neile elu mõtte. Teisalt võiks väita, et usu puhul on tegu ennast teostava ennustusega. Kui inimesed palju paluvad ja loodavad, et nad saavad enda nö jumalalt seda, mida soovivad, siis nad selle lõpuks saavadki, kuid seda mitte jumala, vaid enda abiga. Minul kui ateistil tekib küsimus – kuidas usk kui selline üldse tekkis? Ilma ajamasinata on seda võimatu kindlalt selgeks teha. Võib oletada, et usk tekkis inimeste püüdlusest seletada asju, mida tolle aja vahenditega tõeselt seletada ei saanud. Võttes seda kui alust ja fakti, tekib aga järgmine küsimus – kuidas on jäänud erinevad usud tänapäevani püsima? Teoretiseerides küsimuse üle, kuidas usk läbi sajandite püsima on jäänud, võib öelda, et
Teise küsimuse peale julgen avaldada oma arvamust et niipea kui religioon haarab endale ühiskonna juhtohjad, viib see türanniani. Ometigi väidavad religioonid siiamaani et nende juurest saab kaitset ja erikohtlemist. Ka tänapäeva poliitilist elu on taas hakanud tugevalt mõjutama religiooni küsimused. Ühendriikides võid tänapäeval peaaegu igaüks pürgida poliitiliselt kõrgele kohale : naised, homod, juudid, afroameeriklased. Kuid end selgelt määratlenud ateistil poleks selleks isegi kõige väiksemat võimalust. Kuhu jääb siis nüüd võrdõiguslikkus millest me alatasa räägime? Ma ei usu, et hakkan kunagi uskuma millessegi üleloomulikku, kuid ma ei julge seda kunagi kindlalt väita. Võib-olla juhtub mõni traagiline õnnetus mis paneb mind uskuma või viivad lihtsalt eluteed sinnani. Praegu ma usun iseendasse ja gravitatsiooni ning sellest täiesti piisab. Ja eks see ole meie kõigi oma valik. ,,Vaba Maa!", nagu eestlastel on kombeks öelda.
nii juhtub nagu prognoositud. Teiseks tõeteooriaks on pragmatism. Selle teooria põhjal on uskumus tõest õige siis, kui tulemused on head või viivad heade tulemusteni. Kõige levinum näide uskumusest on usk Jumalasse. Me ei saa seda küll kindlaks teha, kuid kui see usk meid rahuldab, siis see usk on tõene. Samas, kui me usume midagi, mis on mõne inimese jaoks tõene ja teise jaoks väär, siis millisel inimesel on õigus? Kas kristlasel või ateistil? Ka selles ei saa ilmselt kunagi selgusele jõuda, sest Jumala olemasolu ei saa kontrollida. On küll olemas teatud ajaloolised faktid kristluse tekke kohta, aga kas nendeski saab kindel olla? Kolmas teooria tõest on koherentsiteooria. Inimesed arvavad, et kui miski on tõestatud faktiks, siis see asi on tõene. Kuid koherentsiteooria alusel võivad ka need faktiväited sattuda kahtluse alla. Tõeseid fakte ja teooriaid võib olla mitmeid, kuid teadlased pooldavad ainult ühte neist
kohustatud religioonilise kuuluvuse tõttu teatud nähtusi kõrvale heitma, siis pole ateisti maailmapilt muutumatult kinnistunud. Ateismi on mitmeti püütud defineerida. Paljud ateistid väidavad, et ateism ei ole ususüsteem, kuna sellel puudub keskne organ, mis seda normaliseeriks. Ateismi läbivaks mõtteks on siiski, et ateism eitab jumala(te) olemasolu. Mõned ateistid ise defineerivad ateismi järgnevalt: Ateist on keegi, kes usub ja/või teab, et jumalat ei ole olemas. Ateistil puudub usk jumalasse. Ateist ei praktiseeri usku jumala konseptsiooni. Ateist on keegi, kes on vabamõtleja, vaba jumalast ja sellega seotud ideedest. Ateismi moraal Kuigi ateiste peetakse tihti ebareligiooseks, on ka mõnedes suuremates religioonides puuduv isiklik, loov jumalus. Ligematel aastatel on teatud religioosed grupid akumuleerinud suurel hulgal avalikke ateiste, nagu näiteks humanistlik Judasim ja Kristlikud ateistid.
annaabi.ee 
