Klassikajärgne periood Küünikud ja skeptikud vt eespoolt! Epikurose eetika (341 270) Tema eetika räägib sellest, kuidas saada õnnelikuks heitlikkus maailmas. Õnn on suhteline ja ebakindel, peab teadma, millest hoiduda ja mille poole püüelda. Inimene püüab hoiduda kannatustest ja püüab saavutada naudingut. Seepärast on tema eetika hedonistlik hedoismni järgi seisneb õnn naudingutest. Naudingute all mõistab ta kehaliste kannatuste puudumist ja hingerahu ehk ataraxiat. Küsimus on selles, kuidas saavutada maksimaalseid naudinguid. Sp on mõnikord mõtekas loobuda mõnest naudingust teades, et sellele järgneb kannatus. Teinekord tuleb valida kannatus, kuid tead et sellele järgneb nauding. Maailmas toimuvat tuleb hinnata naudingute seisukohast. See, mis soodustab naudinguid, on hea ja mis soodustab kannatuste tekkimist, on halb. Hingekannatused on halvemad, kui kehalised, sest keha
tegelesid loogika, eetika ja füüsikaga, uskusid et kõik maailmas on põhjus tagajärje seos, ja et kuigi me ei saa asjade kulgu alati muuta, siis saame me valitseda oma suhtumist sellesse, stoikud ei püüa maailma muuta, vaid sellega hakkama saada läbi voorusliku käitumise, enese käitumise eeskujuks seamine teistele, muutused algavad iseendast põhimõte, kasutasid meele vaigistamiseks vaimset praktikat ATARAXIAT, mis on põhimõtteliselt nagu mediteerimine. Stoikud ei arvanud, et ärevuse vaigistamiseks oleks hea anda inimesele lohutavat lootust, mis loob veel enam võltse ootusi, ka enesetapus ei nähtud midagi iseenesest hirmsat, vaid viimast pääseteed, kuid üldjuhul on kõik asjad elus ületatavad ja muidu. Et mitte vihastada, ära oota elust ülemäära head, ootagi halba). 8 5). …..