tähendas elu, allapööratu aga surma. Nii mõnigi võitleja pälvis silmapaistva esinemise eest vabaduse, kuid mõned otsustasid vabadusele vaatamata jätkata oma senist elu (Kõiv jt 2004). KOOLIÕPETAJAD JA ÕPILASED Keisririigi ajal hakati algharidust andma küll üha enam riiklikes koolides, kuid enne seda olid nad erakoolid, mis tähendas, et tihti olid õpetajateks vanaks jäänud talupojad, invaliididest sõdurid või haiged käsitöölised, sest algkooli asutamisluba oli igal vabal roomlasel. See 8 tähendas, et õpetaja pidi ise otsima koha tundide läbiviimiseks ning pidi tõusma varem, kui ülejäänud roomlased, kuna õpilased saabusid juba päikesetõusul. Õpitoas valitses karm distsipliin: tavalised karistused olid kepi- või piitsanuhtlus (Tiidus 1997). Keisririigi languse ajal valvasid võimud õppijate järele, et viimased käiksid korralikult koolis ega jõlguks kahtlastes seltskondades.
Oli ju veel terve rida ühinguid, seltse, ühistuid, mis ei tegelenud otseselt poliitikaga, aga koondasid teatud sotsiaalseid kihte ja võisid potentsiaalselt valitsuse vastu tegutseda - tarvis valitsuse kontrollile allutada. Juba 1934. aasta suvel anti välja määrus, milleks valitsus sai teostada kontrolli kõikide ühingute ja seltside üle - pidid taotlema sisekaitseülema juures ümberregistreerimist, samuti loodavad pidid taotlema asutamisluba. Küsimus selles, kui palju sisekaitseülem seda õigust lubas, on tänini uurimata. Kammitsavaks asjaoluks juba teadmine, et sisekaitseülem võib käe ette panna. ETÜKL - Eestimaa Töölisühingu Keskliit. 1934. aastal valitsus sekkus üsna jõhkralt ühingute tööle. Selle vastu leidsid Töölisühingu liikmed rohtu - kaebasid otse Pätsile ja saidki õiguse. Jäi mulje, et töölisliikumise suukorvistamise katsed tulid Einbaumilt. Al 1935. aasta teisest poolest jäi keelamine ja
annaabi.ee 
