Sama aasta 7. mail kõlasid Viinis missast Kyrie, Credo ja Agnus Dei ( ühendatuna pealkirja all ,,Kolm suurt hümni soolode ja kooriga" ), mis esitati Kärtnertortheatris Michael Umlaufi juhatusel samal kontserdil 9. sümfooniaga. See oli Beethoveni viimane menukas esinemine Viinis. Ta oli ise küll dirigendipuldis, lõi takti ja pööras partituurilehti, ent tegelikult juhtis muusikat kapellmeister, kes oli hoiatanud orkestrit ja koori asutamast kurdile heliloojale vähimatki tähelepanu. Kuulmata aga kontserdile järgnenud kiiduavaldusi publikult, pöörati Beethoven näoga saali poole, et ta näeks inimesi, kes seisid püsti, plaksutasid talle tormiliselt käsi ja viibutasid kübaratega. Missa jagunes viieks osaks: Kyrie, Gloria, Credo, Sanctus ning Agnus Dei. Vaheaeg oli peale kolmandat. Kõige rohkem meeldis mulle eelviimane, neljas osa, sest see oli kõige rahulikum
suurtalu rajama (tõsi, suurte võlgade hinnaga) ja avaldades rea põllumajanduslikke kirjutisi, milles ta muu hulgas propageeris piimakarjandust. Kuid Jakobson polnud siiski ärkamisajale tüüpiline talumees, kes teeb poliitikat tema oli poliitik, kes pidas talu. Ärkamisaegsed eesti põllumeesteseltsid polnud aga kaugeltki pelgad põllumajandusühendused. Näiteks Jannsen ei olnud kaugeltki tegevpõllumees, kuid see ei takistanud teda vastavat seltsi asutamast ja juhtimast. Mitmekülgsete isiksuste esilekerkimine ongi mistahes ärkamis või koiduajastule iseloomulik. 1870. aastal pandi alus veel ühele olulisele seltsile. Väike grupp eesti soost üliõpilasi (teiste hulgas hilisem koolimees Hugo Treffner) otsustas kord nädalas koos käia, "Kalevipoega" uurida ja selle üle mõtteid vahetada. Osalema kutsuti veel Tartu tähtsamad eesti tegelased Hurt, Jannsen ja Wilhelm Eisenschmidt
annaabi.ee 
