Kuna ta ema tegi kaasa rahvateatris, käis L. Peterson emaga vahel kaasas ja nad külastasid ka draamateatrit. 1970. aastate algul käis Peterson palju ENSV Riikliku Noorsootetri etendusi külastamas. Neid nähes, tuligi idee lavastajaks õppida, sest näitlejaks ei arvanud ta ennast sobivat. Ja kuna lavakunstikateedris kuulutati välja lavastajate vastuvõtt, otsustas ta proovida. (http://www.opleht.ee/Arhiiv/2007/16.11.07/tekstid/elu/4.html ) Theatrumi kunstiline juht ning üks asutajaliikmeist L. Peterson on öelnud: ,,Lavastajana püüan aidata kaasa, et näitlejad oleksid kaasloojad. Ma ei hakka neid väänama nagu marionette või nad ei ole savi mu käes, vaid ma püüan arvestada nende väärikust isegi siis, kui see, mis nad teevad, tundub mulle esmapilgul täiesti arusaamatu. Lihtne on tulema, et lavastaja teab ja lavastaja ütleb (ta saab selle eest palka) ning mina lihtsalt täidan käsku ja saan selle eest palka. See on teatri surm. Teha kellestki teatri tinasõdurid
kontsert sarnaneb oma olemuselt rohkem Veebeli nn “jazz-sümfooniliste” kontsertidega kui Speegi puhtalt svingstiilis kontserdiga, seda nii orkestri koosseisu (viiulid) kui kava poolest. 202 K. Lareni kiri autorile 1.12.2004. 203 Intervjuu siinkirjutajale 21.01.2005 Stockholmis. 204 Tartu Kommunist 1941, 28.02 ja 1.03. 205 Üks neist võis olla Raimond Otsman, kes sugulaste andmeil töötas sel ajal Vanemuise orkestris ja A. Mutsu andmeil oli ka üks Kuldse 7 asutajaliikmeist (Mutsu 1991, 6: 23). Teine juurdevõetud viiuldaja võis V. Ojakääru arvates olla suure tõenäosusega Herbert Olm, kes töötas sel ajal samuti Vanemuise orkestris ja esines ka oma kvartetiga Vanemuise einelauas (Ojakäär 2003: 140). 92 Tõenäoliselt ei olnud siin põhjuseks niivõrd Tautsi muusikaline maitse, mis oleks pidanud speegilikku kava eelistama, kui kohalikud tingimused – Speegi orkestri põhituumiku
annaabi.ee 
