peaksid hõlmama kogu vaba vee ala. Heades tingimustes (vähke söödetakse, röövloomade arvukust hoitakse kontrolli all ja varjepaiku on külluses) on peamiseks ohuks liiga tiheda ja seetõttu kääbustunud karja tekkimine. Kui asurkonna stabiliseerumise järel on hilissuvistes saakides vaid 5-10 % üle 10 cm isendeid, on kari kääbustumas. Intensiivse väikeste vähkide väljapüügiga harvendamiseks ja asustusmaterjalina müümiseks saab järelejäänud vähkide kasvueeldusi parandada. Välja tuleb püüda sel juhul just väiksemaid vähke. Asustusvähid võivad luua vähikasvatajale olulise tulubaasi. Vähi arvukust tiigis võib hinnata näiteks märgistamise-tagasipüügi meetodi abil.Vähid märgistatakse sabauime sisse sälgu lõikamise abil. Märgistatud vähid lastakse tagasi tiiki ja suve jooksul jälgitakse nende osatähtsust saagis
Inimene on tema levikut laiendanud, viies selle liigi näiteks ka Briti saartele jm., kus teda varem polnud. Väike viljakus (70-250 marjatera), aeglane kasv meie jahedas kliimas, tundlikkus keskkonna ja haiguste suhtes teevad ta inimtegevuse poolt kergesti haavatavaks. Seepärast on Eesti looduslikud vähivarud vähenenud. Jõevähi kasvatamise maht on kõikjal Euroopas esialgu tagasihoidlik (kokku 20-30 tonni ümber), peamiselt on teda seni kasvatatud asustusmaterjalina looduslikele veekogudele. Kuna jõevähk on Eestis ainus kodumaine vähiliik, ei tohi teisi liike keskkonnaministri loata Eesti vetesse tuua. Kitsasõraline vähk Astacus leptodactylus (liigi esmakirjeldajana kuulub selle vähi ladinakeelsesse nimesse täiendina Tartu Zooloogiamuuseumi asutaja prof. Eschcholzi nimi), ingl.k narrow-clawed crayfish, vn.k dlinnopalõi rak, sm.k kapeasaksirapu. See vähiliik esineb jõevähist lõuna ja ida pool, osaliselt nende levilad kattuvad. Vähesel
annaabi.ee 
