täielikult välistada. Populatsiooni ühes osas tekkinud unikaalsed mutatsioonid levivad teatavat ökoloogilist keskkonda asustavate isendite vahel. Geneetiliste erinevuste akumuleerumisel selles ökoloogilises tsoonis väheneb ristumine teisi elupaiku asustavate isenditega, mis soodustab geneetilist divergeerumist, kuni moodustub uus liik, mis on paljunemise seisukohalt emapopulatsioonist täielikult isoleeritud. Sümpatrilise liigitekke näiteks tuuakse Põhja-Ameerikat asustavat kahte kärbseliiki Chrüsoperla carnea ja C. downesi. Nende kehavärvus on seotud käitumuslike eelistustega. C. carnea on kevadel ja suve algul heleroheline ja muutub sügise saabudes pruuniks. Selle liigi isendid asustavad kevadel rohttaimi, sügisel elutsevad nad aga värvimuutvatel lehtpuudel. C. downesi on tumeroheline ning tema levikuala on seotud igihaljaste puudega. Puuduvad tõendid, et need kaks liiki oleksid kunagi üksteisest geograafiliselt eraldatud olnud. Samas on nende
Seejuures on populatsiooni üheks oluliseks tunnuseks suhteline püsivus, et ta säilib antud territooriumil paljude põlvkondade vältel. Oluliseks tunnuseks on ka isendite populatsioonisisene vaba paarumine - panmiksis, mille aste võib periooditi varieeruda, kuid on populatsioonisiseselt alati suurem kui populatsioonidevaheliselt. Populatsioon on kõige väiksem isendite rühm, mis on võimeline iseseisvaks evolutsiooniks, ta on elementaarne evolutsiooniüksus. Teatavat ala asustavat eri liikidesse kuuluvate populatsioonide kogumit nimetatakse biotsönoosiks. Biotsönoos on isereguleeriv süsteem ja ta kujuneb loodusliku valiku tulemusena. Selles on igal liigil kindel öoloogiline niss, kusjuures liikide arv ja vahekord kindlas biotsönoosis on suhteliselt stabiilne. Liik jaguneb populatsioonideks põhiliste evolutsioonitegurite - päriliku muutlikkuse, valiku ja isolatsiooni - koostoime tagajärjel
Populatsiooni ühes osas tekkinud unikaalsed mutatsioonid levivad teatavat ökoloogilist keskkonda asustavate isendite vahel. Geneetiliste erinevuste akumuleerumisel selles ökoloogilises tsoonis väheneb ristumine teisi elupaiku asustavate isenditega, mis soodustab geneetilist divergeerumist, kuni moodustub uus liik, mis on paljunemise seisukohalt emapopulatsioonist täielikult isoleeritud. Sümpatrilise liigitekke näiteks tuuakse Põhja-Ameerikat asustavat kahte kärbseliiki Chrüsoperla carnea ja C. downesi. Nende kehavärvus on seotud käitumuslike eelistustega. C. carnea on kevadel ja suve algul heleroheline ja muutub sügise saabudes pruuniks. Selle liigi isendid asustavad kevadel rohttaimi, sügisel elutsevad nad aga värvimuutvatel lehtpuudel. C. downesi on tumeroheline ning tema levikuala on seotud igihaljaste puudega. Puuduvad tõendid, et need kaks liiki oleksid kunagi üksteisest geograafiliselt eraldatud olnud
Populatsiooni ühes osas tekkinud unikaalsed mutatsioonid levivad teatavat ökoloogilist keskkonda asustavate isendite vahel. Geneetiliste erinevuste akumuleerumisel selles ökoloogilises tsoonis väheneb ristumine teisi elupaiku asustavate isenditega, mis soodustab geneetilist divergeerumist, kuni moodustub uus liik, mis on paljunemise seisukohalt emapopulatsioonist täielikult isoleeritud. Sümpatrilise liigitekke näiteks tuuakse Põhja-Ameerikat asustavat kahte kärbseliiki Chrüsoperla carnea ja C. downesi. Nende kehavärvus on seotud käitumuslike eelistustega. C. carnea on kevadel ja suve algul heleroheline ja muutub sügise saabudes pruuniks. Selle liigi isendid asustavad kevadel rohttaimi, sügisel elutsevad nad aga värvimuutvatel lehtpuudel. C. downesi on tumeroheline ning tema levikuala on seotud igihaljaste puudega. Puuduvad tõendid, et need kaks liiki oleksid kunagi üksteisest geograafiliselt eraldatud olnud
annaabi.ee 
