1. eesti keele ja rahvuskultuuri säilimise rõhutamine 2. eestluse sümboolika kasutamine (tooted, spordivõistlused) "Inimese ajaloos on olnud ränkraskeid aegu, kuid 20. sajand tundub olevat kõige valusam, vallutamistes võimsam, moraalselt laostunum. Lõp-penud sajand hiilgab sõdade, tapmiste ja vaenulikkusega. Nüüd, 20. sajandi lõpus tundub, et eestlased ei armasta oma rahvast ega hinda oma maad. Minu illusioon tulevikuühiskonnast olekski selline, kus Maad asustaks üks rahvas ning ei oleks mingeid piire, seetõttu puuduks ka vajadus nende pärast sõdida. Oleks säilinud erinevad kombed ja keeled, kuid suhtlemise hõlbustamiseks võiks olla üks ülemaailmne keel." "Rahvas on väike mutrike riigiaparaadis. Kuid paistab, et Eestis ei ole jõutud niikaugele, et riik teeniks rahvast, mitte vastupidi, nagu hetkeolukord näitab. Selline eluolu meenutab küll rohkem mingisugust mängu, kus rahvas on ühel poolel ja riik oma ministritega teisel poolel.
Kõrgeim alarinne (kohati kuni 60 m) koosneb tavaliselt hajusalt paiknevatest puuhiiglastest. Nende all on madalama kasvuga puude võrastikud, mis võtavad ära suurema osa valgust. Metsaalune on seetõttu hämar ja peaaegu õistaimedeta. Kui üks hiigelpuudest välja langeb, täidavad tema koha kohe kiirekasvulised sekundaarmetsaliigid ja need asenduvad alles aja jooksul aeglasemalt kasvavate ülarindepuudega. Suure liigirohkuse tõttu on väga vähe tõenäoline, et koha asustaks sama liiki puu. Vihmametsapuud kui eluvormi iseloomustavad järgmised omadused. Tüved on saledad, väheste okstega, võra kõrge ja suhteliselt väike. Koor on õhuke, tihti roheline, korbata. Aastarõngaid ei kujune; puude vanus ei ületa arvatavasti 250 aastat. Juurestik on madal. Tüvede toestamiseks on kujunenud õhukesed lamedad plankjuured ja õhujuured; puud kinnituvad ka liaanide abil. Lehed ,on enamasti suured, suurus varieerub vastavalt asukohale võras
annaabi.ee 
