mis minu põlvkonna pensionäre iseloomustab. Kes teab, võib-olla on ka pensionärid igavesest ajast alates "saatanast" olnud. Mul pole mingeid etteheiteid selle kohta, et te saate pea igal poole soodustusi ning eeliseid ja seal juures ikka veel suuremat pensioni nõuate. See on igati mõistetav, et inimene saab oma elutöö eest võrdväärselt ka puhata, rääkimata veel nõrgenevast tervisest ja olgem asusad - ka nõrgenavast vaimust. Vaieldavaks jääb ehk ainult pensioni küsimus - kas selle rahaga, mida te kõik nii väga taga igatsete, ei võiks pigem nt. noori ellu astujaid, kellel pole paraku võimalusi ega toetust soetada endale oma kodu või võtamaks osa huviringidest ja koolitustest, et mitte "käest ära minna"? Pean eelkõige silmas pikemas perspektiivis TEIE poolt hüljatuid lapsi. Kui te olete nii kõvasti töötanud, peaks teil olema ju ka ise kenake summa kõrvale pandud
ükskõik millest ma soovin vestelda on mul olemas lähedased kelle poole pöörduda ja ma ei pea kunagi olema oma mures üksinda. Minu jaoks on samuti oluline see, et mul oleks mida rääkida ja et mul oleks kellele rääkida. Lood on mäestused, mis püsivad igavesti meiega ja olgu need siis negatiivsed või positiivsed lood on inimesed üldjuhul alati valmis neid jagama. Tõsi, on inimesi kes ei ole avatud ja jätaksid need lood pigem enda teada, kuid samas olgem asusad, siis on ka neil kasvõi see üks inimene kellele nad oma lugusi alati jutustavad. Minu lähedased on minu igapäevaste lugudega väga hästi kursis, ei möödu kasvõi ühte päeva kus ma ei räägiks enda jaoks kõige lähedamaste inimestega ja me ei vahetaks omavahel lugusi mis on olnud. Kui mul puuduksid või siis väheneksid võimalused igapäevaselt oma lähedastega enda lugusi jagada ja nende igapäevaseid lugusid kuulata, oleksin mina emotsionaalselt väga
annaabi.ee 
