lõpuks müüma soovijatele. Asundused rajati senisele metsamaale, riigipoolt tehti maaparandus, rajati teedevõrk ja koostati projektid. Asunudtalu said rajada Eesti kodaniku, kes suutsid sissemaksuna tasuda 10% krundihinnast. Eelistati perekonnainimesi, kuna need said oma tööjõuga hakkama. Lisaks asunduskohtale anti välja kuni viie hektari suurusi eluasemekohti põllutöölistele ja töölistele. Asunikutalud rajati mõisa põllumassiivile, taludele on iseloomulik lage ümrus. Asunikutalusid iseloomustavad suhteliselt väikesemahulised ja ratsionaalsed hooned. Kasutatu tüüpprojekte. Tihti rajati talud paarikaupa, et kokku hoia tee rajamise kulud. Propageeriti saviehitust kui kiiret ja odavat ehitusviisi, enamasti olid kõrvalhooneteks ning üldjuhul viimistlemata. Tänasel maastikul asunikutalud Suurtel põllumassiividel (ka kolhoosides kasutati ja säilitati eelkõige endisi masiivistatud mõisapõlde) Talud on korrapärase paigutusega
ainult põllul. Pekstud vilja kuivatamiseks aga hakati ehitama kuivateid, eraldi hoonena, vanasse rehituppa või mõne teise tulekoldega hoone (sauna) juurde. Ka enamikele saunadele ehitati nüüd korsten. Laienes tüüpprojektide ja ka ainuprojektide järgi hoonete ehitamine (eriti jõukamates taludes), mis tõi taludesse moodsaid, linlike joontega elamuid. 1919.a maareformi põhjal kui rajati uusi asunikutalusid, tekkis palju traditsiooniliseks kujunenud plaaniga elamuid: 2-3 tuba, köök, sahver ja esik. Kui asunikud tahtsid saada riigilt laenu, pidid nad tingimata ehitama projekti järgi ja kinni pidama kehtestatud ehituseeskirjadest. Ka ajakirjanduses anti nõu, kuidas kujundada uus moodne maakodu võimalikult eestipärane, vanade heade traditsioonide vaimus. Praktikas mingit uut rahvapärast ehitusstiili ei kujunenud. NSV Liidu ajal hakkasid 1960
annaabi.ee 
