hiilgavat karjääri teinud baltisaksa aadlikest vormistati esimesena ametlikult Karl Kolli mõisnike ilmumisega Peterburi lähistele algas Oravalt (1840). ka eesti talupoegade enamasti üksi või Massilise ilme omandas väljaränne 19. sa- perekonniti Ingerimaale imbumine. Eestlaste jandi keskpaigast, sihiks otsida uut maad ilma kaks peamist asustuskollet lekkisid Narva- mõisniketa. Eesti asundustegelane August tagusel alal ja Oudova ümbruses, eriti just Nigol, kelle sulest pärineb põhjalikum baltisakslastest mõisaomanikele või rentnikele ülevaade eesti asundustest Venemaal (1918), kuulunud mõisates. iseloomustas väljarändamise põhjusi pool sa- Eestlaste kolmandaks, järjest kasvava jandit hiljem: Peale mõne üksiku jõukama ja tähtsusega asupaigaks sai Peterburi linn, reisihimulise, kes veereva kivi kombel paigal ei
väljarändamistuhin, otsimaks uut maad ilma mõisniketa. Lühikese ajaga kujunesid keskused, kus talupojad käisid arutamas ümberasumise kavatsusi. Algusest peale kaasnesid nende sündmustega teravad mõisnike-vastased väljaastumised. Mõisnikele teatati, et tahetakse kohe ja kõik korraga ära minna – ka siis, kui lahkumist takistatakse. Eriti sulased, aga sageli ka peremehed jätsid mõisatöö ja läksid linna väljarännuks passe nõutama. Eesti asundustegelane August Nigol, kelle sulest pärineb põhjalikum ülevaade eesti asundustest Venemaal (1918), iseloomustas väljarändamise põhjusi pool sajandit hiljem: “Peale mõne üksiku jõukama ja reisihimulise, kes veereva kivi kombel paigal ei püsi, on pea kõikidel väljarändamise põhjuseks nälg maa järele ja võimata rasked olud meie kodumaal”. Mõisnike suhtumist väljarändamisse aga iseloomustab täpselt 1863
annaabi.ee 
