Maal oli suurim muutus mõisnike eesõiguste kaotamine ja osa mõisamaa jagamine talupoegadele ja moonakatele. Mõisnikupere ja ta eluase kaotas nii oma valitseva seisundi mõisas ja senised mõisad kujunesid ümber asundusteks. Jätkus ka külade hajumine taludeks, mõisatelt äravõetud maadele tekkis juurde hulga uusi üksiktalusid. Samuti jätkus uute alevite teke. Nõukogude aeg muutis jälle Eesti asulastikku. Väga kiiresti hakkasid kasvama linnad. Oli neid ju vaja tulnukrahvastiku majutamiseks. Mõni linn (Sillamäe, arengus kängujäänud Paldiski, sõjas purustatud ja inimtühjaks jäänud Narva) oligi mõeldud vaid tulnukatele, eestlaste sinnaasumist takistati. Tulnukaid asus palju ka Tallinnasse ja põlevkivikaevanduste juures tekkinud uutesse linnadesse, samuti mitmesse muusse Põhja-Eesti asulasse. Selles piirkonnas tekkis mitmeid uusi tööstuslinnakesi, millest mõned hiljem
kujunemine kogu riigi territooriumil. Linnarehvastiku osakaal jäi Lääne-Euroopa riikidega võrreldes madalaks - linnades elas Eesti iseseisvusperioodi lõpus vaid üks kolmandik elanikest. Samas muutusid linnad pärast pikki sajandeid kestnud võõrvallutuste perioode eestlaste elukohaks. Võõrvõimude ajal elasid linnades peamiselt mitte-eestlased - sakslased, rootslase, venelased jne., nüüd oli olukord muutunud. Nõukogude periood Nõukogude okupatsioon muutis jälle Eesti asulastikku. Kui Eesti iseseisvusperioodil mõjutas linnade arengut põllumajandus ja teenindus, siis nüüd kujunes peamiseks tööstuse areng. Nii nagu enne iseseisvusperioodi, hakkasid linnad jälle väga kiiresti kasvama. Tööstusettevõtetesse toodi töölisi mujalt endistest NSV Liidu piirkondadest peamiselt Venemaalt. Nii oli linnu vaja sisserännanud rahvastiku majutamiseks. Mõni linn (Sillamäe, arengus mahajäänud Paldiski, sõjas
annaabi.ee 
