Nii on näiteks Pühatu asulanimena pühadusega seotud. 1) tu-denominaalsufiks (vrd nimetu) 2) tu-deverbaalsufiks (vrd tehtu) 3) Seostamised kummagi tüübiga on oletuslikud: Kohatu, Nehatu, Puiatu, Vaiatu, Põvvatu, Orjatu. stu-lõpp on kas kollektiivsufiks, olemas ka üldnimes, või vahelduvalt –ste lõpuga. See on küll iseloomulik soome keelele, aga esineb rohkem Kagu-Eestis. –stu ja –ste täiendavad teineteist. ste-lõpp on asulanimedes levinud rohkem Kagu-Eestis, ent ka Hiiumaal. Setumaal võib olla rööpvormina -stõ. Teinekord on –ste olnud hilisem lisand (Kuninguste). See võib vahelduda ka si-lõpuga. se-lõppu esineb palju. See on tekkinud –ne(n), -s lõpust (kui see kuulub tüvesse: Ilves, Räägib, Vares). Selle teisendid on -kse, -tse, -kese, -lase. See võis lüheneda lõppudest: -aluse, -selja, -soo, -taguse. See võis olla ka tüve osa.
on. Lõpp la. Sufiksite ja topoformantide vaba vaheldus nt Kiri/vere; Kiri/la. La-sufiks. Märgib kohta ja deminutiivsust, esineb nii apellatiivides kui ka kohanimedes. Vana kohanimeliide. Valdav osa geograafiliselt Põhja-Eesti ja saarte alal. Eesti keele ajaloos sõnades lõpukadu ja sisekadu. Kohanimede puhul ebareeglipärane lühenemine, lühenevad rohkem kui üldkeelesõnad. Ste-formant. Algselt päriselt ne-sufiksi mitmuslikust tüvest. Nimesid, mis on algselt olnud s- lõpulised. Asulanimedes rohkem levinud Kagu-Eestis ka Hiiumaal. Ajalooliselt mõned ilma ste-sufiksita, hiljem tuletatud selle abil. Vere-formant. Iseseisev sõna. Levik: kõige rohkem vahe-eestis, eriti põhja-tartumaal. Tõenäoliselt vana sõna. Vanemates kirjapanekutes esindatud. Olnud ka nimesid, mis teisest tüvest või lühenenud muuks lõpuks, nt ra, -vete (Aravete). Lühenenud ka nii, et pole enam äratuntav. Hupel pööras tähelepanu. -Vere võis tulla sõnast pere. 18.sajandil pakuti ka muid lahendusi
annaabi.ee 
