Linnastumiseks nimetatakse linnade kasvu ja linnarahvastiku osatähtsuse tõusu rahvastikus. Linnastumist mõõdetakse linnarahvastiku osakaalu järgi kogu rahvastikust protsentides. 1960ndail hakkas PõhjaAmeerika ja LääneEuroopa riikide linnades arhvaarv eeslinnastumise (suburbanisatsioon) tõttu vähenema. 1980ndail algas koguni vastulinnastumine (kontraurbanisatsioon) elanike lahkumine linnadest kaugematesse piirkondadesse, eelkõige maale. Lähestikku asuvad linnad ja väiksemad asuald kasvavad üha enam kokku, moodustades linnastuid ehk aglomeratsioone. Linnastu talitleb tervikliku regioonina. Linnastute suurenedes ja kokkukasvades moodustub hiidlinn ehk megalopolis. Linna koos selle tihedalt seotud tagamaaga nimetatakse linnaregiooniks. Kogu maailma hiidlinnad on omavahel seotud tihedate ärisidemetega, need seovad hiidlinnastud globaalseks võrguks, millest eristuvad paarkümmend maailmalinna (new York, Chicago, Los Angeles, London, Pariis, Tokyo, Frankfurt,
pildisitamisi/ joonistamisi, kirjeldamisi, võrdlemisi varemleituga jne. *Arhelooge allikate leidmisel abistavad ka teised teadlased nagu näiteks loodusteadlased, antropoloogid (uurivad luid), etnoloogid jm. *Aastal 98 pKr pani esmakordselt aestide-nimelise rahva kirja Rooma geograaf ja ajaloolane Tacitus. Samal ajal mainis ta ka fennide-nimelist rahvast. Tänapäeval arvatakse üldiselt, et see on esimene märk sellest, et Eestis olid asuald ja käis elu. See on esimene teadanne sellest, et Eestis olid asulad. *Vanim säilinud Eesti kirjalik mälestis on paavsti Modena Wilhelmi poolt Tallinnas 1237. aastal välja antud ladinakeelne pärgamentürik. *Üks peamisi kirjalikke allikaid on Läti Henriku kroonika. Too kroonika annab kõige rohkem aimu Eesti elust tol ajal. Läti Henriku kroonika sisaldab arvukalt koha- ja isikunimesid ning esmakordselt kirjapanduna ka eestikeelseid sõnu ja lauseid. Henriku
annaabi.ee 
