oli Sandro Botticelli. Esimesena võttis ta oma teostes ette ka tegelasi antiikmütoloogiast, nt. Veenuse sünd ja Kevad. Mõlemad olid tellimustöödeks Botticelli patroonilt Lorenzo de Medici poolt. Maalide meeleolu on pidulik ja ekstaatiline, lüürilisel viisil avaldatakse kiitust hedonismile ja luksusele. Maalil on vähe sügavust, seda enam näivad selga ja ümara joonega maalitud haprad figuurid kui unenäost välja astununa: nad liiguksid, justkui oleksid kaaluta olekus. Botticelli haprad pikalevenitatud kujud viitavad selgelt gooti kehaproportsioonidele, üldse oli kunstnik levivate maitse-eelistuste suhtes mõningas vastuolus. Tema teosed taasavastati alles 19. sajandil, kui hakati kiitma Botticelli maalide elurõõmsat meeleolu, selget joont ja müstilisust. Oli palju kunstnikke, kes keskendusid oma tööde juures vaid ühele kitsale motiivile. Näiteks armastas
romaanide hulk. Leebe realism. Lugemine oli jõukohane. Ei kirjutatud ajaloost, vaid käesolevast hetkest. Tammsaarega saavutas eesti realism oma küpsuse. 6. A. H. Tammsaare proosa- ja draamalooming. Tema teosed moodustasid 20.-30ndate proosakirjanduse keskpunkti. Tammsaare teosed liiguvad väga erinevas miljöös. Tammsaare alustas realistlikus stiilis katsetamist. Debüteeris 1900.a ,,Postimehes". Varasest loomingust kerkib esile novell ,,Mäetaguse vanad" (1901). 1907.a Tartu ülikooli astununa kirjutas üliõpilasnovelle, kus süveneb tegelaste siseelu kujutamine, vabameelne mõttelaad. Kõrgperioodi avamine, eesti tipp-näidenite hulka kuuluv ,,Juudit" (1921) piiblimüüt, ühinevad seksuaalkirg ja võimujanu. Tammsaare kõige keerukama struktuuriga poeetilisem romaan on ,,Kõrboja peremees" (1922). Sellele järgnes viieköiteline suurromaan ,,Tõde ja õigus" (1926-1933), kus naaseb taluelu teemade juurde.
annaabi.ee 
