Clotaldo ja sõdurid ajavad Rosaura ja Pasuna, silmad kinni seotuna, vanglast nii välja, et nad ei näeks väljapääsuteed. Rosaura ja Pasun peavad oma relvad loovutama. Rosaura loovutab müstilise kuldmõõga. Clotaldo tunneb seda käes hoides valu ja segadust. Rosaura pidi mõõga viima Poolas ühele aadlikule, kes teda kaitsta saaks. Clotaldole meenub, et oli selle mõõga kunagi ära andnud, nüüd oli see Rosaural. Clotaldo võtab Rosaura oma kaitse alla. Astolfo ja Estrella, kuninga õelapsed, tahavad mõlemad trooni. Kuningas Basilio poeg on Segismundo, kes tappis sündides oma ema ja ähvardas juba sündides hukatust kõigile. Avalikkusele ütles kuningas, et poeg suri, kuid tegelikult viis vangi. Kuningas tunneb nüüd kurbust, et on raevuka poja vastu ebaõiglane, kuna lubas õelastele trooni, niisiis annab pojale ühe võimaluse troon pärida. Kui Segismundo on hea kuningas, jääb ta troonile, kui ei, siis ta viiakse vangi tagasi ja Astolfo
lennule hoogu juurde. Torn vappus, tema aga karjus ja kiristas hambaid, ta punased juuksed tõusid püsti, ta rind lõõtsus nagu sepalõõts, ta silm pildus leeke, kellakoletis aina hirnus ja hingeldas tema all. See polnud enam Jumalaema kiriku suur kell ega Quasimodo, vaid oli unenägu, tuulepööris, torm; ratsa kihutav heli; lendavale laudjale klammerdunud tont; kummaline kentaur, pooleldi inimene, pooleldi kell; mingi kole Astolfo elavast pronksist jubeda hipogreifi seljas. * See imelik olend pani oma juuresolekuga kogu katedraali kuidagi elama. Näis, nagu hoovaks temast mingit salapärast jõudu, vähemalt rahvas arvas seda oma suures ebausus, ja nagu elustaks see hoovus kõiki katedraali kive ja laseks vana templi sügaval sisemusel väriseda. Jätkus teadmisest, et Quasimodo kirikus on, kui juba paistis, et käikude ja portaalide tuhanded raidkujud elama ja ennast liigutama hakkavad
annaabi.ee 
