lendlehed, karikatuurid. Saksa renessansi kunstnikke huvitas inimeste kordumatu omapära ja tundeelu, ilu mitte eriti. Maailma kujutamine muutub objektiivseks ja tõetruuks, taotletakse ruumisügavuse illusiooni. Gootipärase iluideaali asemele tuleb looduslähedane karakteriküllus. Uuendustega põimub gootikale iseloomulik naturalism ja kaldumine müstikasse. Saksamaal köidab tähelepanu erinevate karakterite jäädvustamine. Lokaaltoonide asemele värvide peen astendatus. Erilise tähtsuse omandab graafika. Graafikakunsti tekkelugu on ebaselge. Arvatavasti sai vaselõikus alguse Itaalias (Mantegna) ja puulõige Prantsusmaal. Neid arendati maalilisuse suunas, taotledes peenemat karakteristikat ja sügavamat ilmekust. Saksa renessansile oli iseloomulik karmus, kainus ja maalähedus. Inimesed sakslaste maalidel on enamasti karmid, kuidagi kained, kogukad ja maalähedased. Peamisteks suurmeistriteks renessansiaegsel Saksamaal oli Albrecht Dürer, Hans Holbein,
mitme endise riigi liidust) ja föderatsioonideks (koosnevad riikide liidust, kes delegeerinud osa oma suveräänsusest föderatsioonile) - vt skeem nr 1. Liht- ehk unitaarne korraldus Eesti näite alusel: kogu riik kui tervik > maakonnad > vallad ja linnad Teistes unitaarriikides on maakonnast suuremaid regionaalseid haldusterritooriumi üksusi (provints,departemang; krai, oblast; krahvkond), st diferentseeritus ja astendatus suurem - sõltub riigi territooriumi suurusest, iseärasustest (kas kompaktne mandriala või liigendatud ka saarteks, peale selle näit Prantsusmaal nn meretagused valdused ehk meretagused departemangud). Liit- ehk föderatiivne korraldus: / II tasand: föderatsioon kui subjekt > keskvõim, (riiklikud ühikud, mis on liitudes oma suveräänsusest mingi osa delegeerinud liidule, föderatsioonile - reeglina kodakondsus, üldine välispoliitika, ühinemise
annaabi.ee 
