Tema järeltulijad (Adad-ninnari II 911 891; Tukulti-Ninurta II 890 884) jätkasid edukaid retki naaberaladele, kujundades Assüüria tuumikalade ümber küllalt ulatusliku sõltlas- ja liitlasriikide vööndi. Assurnasirpal II (883 859) sõdis edukalt põhjapoolsetel mägialadel ja laiendas ülemvõimu Süüriasse ning Liibanoni, kus mitmed riigid, sealhulgas Foiniikia linnad, sõlmisid Assüüriaga liidusidemed. Rajas endale Assurist põhja poole uue residentsi Kalhu (Nimrud). Salmanassar III ajal (858 824) kujunes esmalt tugev Assüüriavastane Süüria riikide koalitsioon Karhemisi juhtimisel ja selle võitmise järel Damaskuse ning Iisraeli liit, mille võitmise järel Damaskus ja Iisrael tunnistasid Assüüria ülemvõimu. Babüloonia kuningaga sõlmis Salmanassar liidulepingu. Salmanassari valitsusaeg lõppes ülestõusudega Assüüria sisealadel, millest tema poeg ja
koos oma isaga ning oma vlitsusaja lõpul koos oma poja Manassega. Hiskija oli tunnistajaks nii Iisraeli Põhja kuningriigi hävitamisel aastal 720 eKr kui ka Jeruusalemma piiramisel Sanheribi juhtimisel aastal 701 eKr. Ehkki Jeruusalemma allutada ei suudetud, hakkasid Juuda inimesed igatsema kuningat, kes suudaks taastada kuningas Taaveti aegse kuldse hiilguse. Hiskija-aegseteks prohvetiteks olid Jesaja ja Miika. Hiskija püüdis ajada rahvuslikku poliitikat eesmärgiga saada Assurist sõltumatuks. Siia kuulub ka tema kultusreform, mis püüdis puhastada Jeruusalemma kultuse kõigist võõrastest elementidest ning sünkretismi asemele seada Jahve-usundiga ühendatav kultusvagadus. Tegemist oli poliitilise meetmega, osalise vabanemisega võõra ülemvõimu alt ning rahvusliku iseseisvuse taotlusega. (Siiski, pärast Hiskijat oli usuline olukord samasugune nagu enne teda. Manasse valitsusajal harrastati Jeruusalemmas taas assuri ja teisi võõraid kultusi.)
annaabi.ee 
