Peatüki 13 kokkuvõte: Grupid, huvid ja liikumised ,,Kümme rääkivat inimest on lärmakavad kui kümme tuhat vaikivat" Napoleon 1 Maxims Poliitilise vastastikuse toime mustrid muutusid kahekümnendal sajandil kasvava eenduva organiseeritud gruppide ja huvide tõttu. Kuigi 1950-ndatel ja 1960-ndatel ,,grupilise poliitika,, kõrghetkel oli laialdaselt väidetud, et äride huvidgrupid, ühingud, farmid ja muud sarnased asutused olid asendanud assambleede ja poliitiliste parteidega kui poliitika põhiviljelejad. Grupi poliitika Huvigrupid, nagu poliitilised parteid, moodustasid ühe suurema lüli valitsuse ja mooodsa ühiskonna vahel. Mõnes aspektis need juurdusid poliitilises parteid olevatega. Nad olid esindava valitsuse ,,uue ajastu lapsed" ning nad tulid ellu, et panna sõnadesse kasvava mitmekülgse divisiooni ja lõhestunud sotsiaalse tööstuse. Samal ajal kui poliitilised parteid olid mures valimiste võitmise pärast, otsides
oli aga tunda tugevat vastuseisu antud muudatustele välimuses- arvati, et Peeter hävitab sellega ristiusu. Isiklik väljanägemine võiks olla igaühe enda otsustada ja teatud riietumistiilide pealesurumine valitseja poolt tekitas suurt meelehärmi. Kuni Peetri surmani, ei suudetud väljaspool Peterburi uusi välimusmalle omaks võtta, sellega võib lugeda Peetri ühe esimestest ümberkorraldustest läbikukkunuks. Kultuuri- ja ühiskonnaelu elavdamiseks andis Peeter välja ukaasi assambleede kohta, mis olid vabad kogunemised, kus aeti ka riigiasju. Assambleedest võisid osa võtta nii mehed kui ka naised, mis oli uudne kuna varem naised seltskonnaüritustel ei osalenud. Uutel kokkusaamistel muutus ka tavapärane kombestik ja vene külalislahkus asendus lääneliku vabameelsusega, enam ei pidanud aadlikud ega peoperemees oma külalisi, sealhulgas ka tsaari, tervitama ega isegi mitte kodus olema. Külalisi julgustati harrastama tegevusi, mis olid
annaabi.ee 
