Seda ei saa nimetada rutiinseks protseduuriks, sest lisaks aspireerimise oskusele on diplomitöö autorite arvates oluline osata hinnata ka aspireerimise vajalikkust (kui tihti, kuidas aspireerida) ning aspireerimise efektiivsust (s.h, milliseid aspiratsioonisonde kasutada). Kirjanduses leidub informatsiooni selle kohta, et intubeeritud lapse õendusabis kasutatakse aspireerimiseks kaste tüüpi aspiratsioonikateetreid: ühekordsed ja 24-tunnised aspiratsioonikateetrid. Weilitz (1991) ja Monaco jt (2005) uurimistöö tulemustest selgub, et 24- tunnine kateeter ehk kinnine aspiratsiooni süsteem on patsiendile mugavam, sest patsienti ei ole vaja hingamisaparaadist lahti ühendada ja aspireerimise ajal säilib hingamisaparaadi poolt ette antud rõhk hingamisteedes. Samas Jongerden jt (2007) uurimistöö tulemustest selgus, et tegelikult ei ole vahet, kas lapse aspireerimisel kasutatakse ühekordset või 24-tunnist aspiratsioonikateetrit
närvis. Käite mõttes laste reanimatsioonikohvri sisu läbi. „Kahju, et seda kunagi vaja ei ole läinud,“ mõtlete. „Nende pisikeste intubatsioonitorude kasutamist käsitleti küll kursusel, kuid sellest ajast peale ei ole ma neid kunagi käes hoidnud.“ Tuletate meelde kontrollnimekirja: hapnikureservuaari ja ühendusvoolikuga beebiambud, maskid, laste larüngoskoop keeltega 0 ja 1, Magilli klemmid, erinevas suuruses endotrahheaalsed intubatsioonitorud, peenike juhtetraat, aspiratsioonikateetrid, kleebitav pulssoksümeetri andur, imikutele mõeldud vererõhumansett, kanüülid, intraossaalsed nõelad, doseeringute tabel, nebulisaatoriga hapnikumask. Ja juba oletegi jõudnud kohale väljakutse aadressile. Majast jookseb teile vastu üks mees. „Kust te küll olite nii kaua? Ootame juba terve igaviku!“ karjub ta teile, ilma et te oleksite jõudnud veel autost väljagi astuda. Püüate meest rahustada,
annaabi.ee 
