Eesti jaoks oli see aeg loomulikult raske, sest kui teistes riikides puudus demokraatia traditsioon ning diktaktuurid said vaikselt võimule üle Euroopa, siis Eestis puudus absoluutselt igasugune omariikluse traditsioon. Peale iseseisvuse välja kuulutamist oli vaja toetajaid, kes meie Vabariigi iseseisvust aksepteeriksid. Nii õnnestus välisdelegatsioonil saavutada Eesti omariikluse tunnustamine Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt. Peale oma iseseisvuse saavutamist on muidugi oluline aspeks see, et kuidas omariiki sama järjekindlalt säilitada. Nimelt peale iseseisvuse saavutamist algas Saksa okupatsioon, mis seoses Saksa keisrivõimu kukutamisega ei õnnestunud. Seega panustab igariik oma julgeoleku kaitseks suuri summasid. Siiski ei suutnud Eesti piisavaid jõude koondada ja Vabadussõda algas 28. novembril 1918. 2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartu Rahuleping, mis omakorda lõpetas Eesti iseseisvuse.
Samuti jookohvrid, vedeliku kallamine jumalale. Kallati altarile (sponde), iga pidusöök algas sellega, et altarile kallati enne sööki sorts veini. Kõik kokkulepped, mis sõlmiti inimeste vahel, sõlmiti spondega ja see sama väljend tähistas hiljem ka lepingut. Choe, mitte vein, vaid muu vedelik. Seda ei kallatud altarile, vaid kalalti spetsiaalsesse avasse või maha. See oli seotud allilmsete jumalatega, juures oli sünge aspeks. Tapaohvrid ehk sphagia, kus loomi ei sööda ära. Neid näiteks põletati ära või tehti midagi muud. Kasutati enne lahingut või pärast surma, suht ektreemohver. Inimohver ei olnud tüüpiline ja vaieldav, kas seda üldse oli. Mõnes Zeusi ohvripaigas oli jutt, et loomadega koos oli ka inimesi, aga see on kaheldav. On olemas ka nö patuoina rituaalohver ehk pharmakos, kus halb aeti linnast välja. Võeti üks süüdimõistetud kurjategija ja nuumati aasta aega
annaabi.ee 
