kolme inimest: rauka, haiget, surnut. Prints mõistis, et elu on kannatus, sest vanadus, haigus ja surm on igaühe, ka tema enda, saatus. Talle tundus elu mõttetu. Siis kohtas prints ühte askeeti, kes jutustas talle vaesuse ning loobumise teest, elu mõttetusest vabanemisest. Ta lahkus kodust jättes maha oma naise, lapse ning luksusliku elu. Ühines 6 askeediga ja oli 29 aastane. Järgmised 6 aastat elas kerjates, nälgides ja mediteerides. Nii ei leidnud ei rahu ega elu mõtet. Lahkus askeetidest ning hakkas üksi elu mõtet otsima. Pidi leiduma kolmas võimalus, et olla õnnelik – ta mõistis, et see pidi olema vaba kehalisest, pidi haarama vaid vaimu ja mõtteid. Ta otsustas mediteerida nii kaua, kuni ta jõuab elu mõtteni. Istus Gangese äärde, saavutas kirgastumise – sai nimeks Buddha. Hakkas oma eluviisiõpetust inimestele jutustama. Tema esimesed õpilased olid samad askeedid, seejärel suguselts ja sõbrad ja nii edasi. 45 aastat rändas ringi ja õpetas
Kuus aastat näljutas Siddhartha end, kirjade järgi sõi vaid ühe riisitera päevas. Ta püüdis oma keha ja meele täielikult kontrolli alla saada. Kuid kuus aastat askeesi, mille jooksul ta muutus nõrgaks ja haigeks ning kõhnaks kui luukere, oli nagu "aeg, mis kulus katseteks õhku sõlme siduda". Ta tõotas mitte kunagi enam nälgida ning valis kesktee ei liiga vähe ega liiga palju. Siddhartha eraldus askeetidest ja läks oma teed. Kuue aasta eest oli ta lahkunud lossist. Rännates jõudis ta ühe suure puuni ja otsustas istuda selle alla mediteerima ning tõotas mitte tõusta enne, kui on virgunud. Ta istus seal tõusmata ning söömata nelikümmend üheksa päeva ja ööd. Siis oli ta täielikult valgustatud ja leidnud tõe, miks inimesed
annaabi.ee 
