tehtud oli võimaliklt kare ja ebamugav, et selle kandmine poleks meeldiv. Askeedid, kes ringi liikusid tegid misjonääri tööd, nad magasid koopastes ja kaljulõhedes. Loobuti alalisest elukohas ja peavarjust. Käidi jala, kuna see oli voorus. Rändamisega saavutasid nad täieliku vaesuse ja muretuse. Alalise rändamisega askeedid olid kloostrist ära mingi aja ning valiseid oma elukohaks mõne koopa või muu koha ning palvetasid seal aga liikunud edasi. Oli ka askeete, kes ei liikunud kuhugile vaid püsisid oma kongis aga nad ei tulnud sealt ka välja vaid elasid ja palvetasid ainult oma kongis. Kõige populaarsemad olid aga need askeedid, kes asusid elama kivisammaste otsa. Askeedid põgenesid kogu maailma eest, ning üritasid üldse inimestega nii vähe suhelda, kui vähegi võimalik. See tähendas ka seda, et omavaheline suhtlemine oli nii vähene kui võimalik. Kuid kui nad pidid suhtlema kellegagi oli nende pilk maha suunatud ja suheldi
sisuga näidendid, müsteeriumid ja moraliteed. Samas oli ka kristlikku satiiri (näiteks narripiiskopide ja narripaavstide kujutamine), mille vastu kirik tulutult võitles ja mis jäi püsima kuni 19. sajandini. Rahvalikku usku ja teoloogiat ühendas sajanditepikkune arutelu pühaduse ja pühakute üle. Läbi paljude varakeskaja sajandite oldi pühakuks peetud kristliku elu kangelasi, märtreid, silmapaistvaid kirikuisasid, askeete. See oli nii antiikse kultuuri pärand kui ka germaanliku maailma mõju, mis väitis, et ka meelelised asjad võivad olla pühaduse kandjaks. Sellega jätkus reliikviate kultus. Aja jooksul kitseneb pühakuks saajate hulk. Keskaja alguses oli see küsimus koguduse enda otsustada ja nii kogunes aja jooksul väga palju pühakuid. Peamiseks tingimuseks oli imede sooritamine, pühak oli hädasolija aitaja. Alates 9. sajandist hakati pühakuks tunnistamisel nõudma piiskopi tunnustust, alates 993
annaabi.ee 
