sarnasuse põhjuseks. Kuid kuna see on samuti idee, mis järelikult sarnaneb oma jäljenditele, tuleb selle sarnasuse põhjusena omakorda eeldada veel üht ideed jne. Selle arutlusloogika alusel hakkab ideede arv lõputult paljunema. See muudab aga ideedeõpetuse mõttetuks, sest antud õpetuse siht on just osutada asjade paljususele ja mitmekesisusele vastukaaluks ühtseid püsivaid eluorientiire. 3. Kui aga nendest ebaõnnestunud katsetest seletada ideede ja meeltega tajutavate asjede seost teha järeldus, et niisuguste asjade osavõtt neile vastavatest ideedest on mõeldamatu ja seega tuleb kumbagi valdkonda käsitleda teineteisest täiesti lahutatutena, siis tulenevad siit jällegi ideedeõpetuse eesmärgi jaoks vastuvõetamatud järeldused. Sest sel juhul tuleks ütelda, et inimene, kes tunneb küll hästi üksikuid meeleliselt tajutavaid asju, ei tea ometigi nende asjade olemust ega saagi seda mitte kunagi tundma, kuna inimene kehalis-meelelise olendina on seotud
saab mõõta sellega, mil määral paneb paljas silm seda erinevust tähele. Muidugi olid kunstnikud juba enne seda arendanud välja tehnikad kujutamaks asju liikumises. Siis järeldati liikumist peentest vihjetest, mis kunstnik oli pildi sisse poetanud, et ajendada meid järeldama, millised omadused on vastavatel objektidel ja sündmustel reaalses ajas ja ruumis. Niisiis võib olla liikuvate asjede kujutisi, mis pole liikuvad kujutised: tajutava reaalsuse järeldamine vihjete põhjal on asendunud otsese tajuga. Ka enne perspektiivi avastamist võisid kunstmikud anda meile mõista, et tajume eri kaugusel objekte: selleks kasutati hajutamist, erinevaid suurusi, varje, tekstuuri ebatasasusi jms. Kuid perpektiivi abil said nad neid objekte näidata kui tõepoolest kaugeid. Niisiis võib seda progressi üldjoontes tõlgendada kui imperatiivi
annaabi.ee 
