rahvas hakkas mässama. Arvati, et linn süttis tsaari vanaema Anna Glinskaja nõidusest. Juri Glinski lohistati Uspenski peakirikust välja ning kägistati surnuks. Hulk Glinskite pooldajaid tapeti. Märatsev rahvas marssis Vorobjovõ Gorõsse, tsaari Moskva-lähedasse suvemõisa ning nõudis ka ülejäänud Glinskite väljaandmist. Tsaari sõjamehed ajasid jõugu laiali, kuid Glinskite võim oli murtud. Ivan Julma reformid See vägivallapuhang juhatas sisse Ivan IV valitsusaja kõige asjalikuma perioodi. Kroonimistalitusel oli õukondlane Ivan Peresvetov andnud Ivanile üle palvekirja, milles tsaaril soovitati määrata ametnikke, lähtudes nende teenetest, mitte ühiskondlikust seisundist, ning tagama, et kogu riigis järgitaks järjekindlalt seadusi. Palvekirja taga oli Ivani ümber koondunud nõunikerühm, kuhu kuulus valitsusametniku poeg ja tsaari lapsepõlvesõber Aleksei Adasev, kroonuametnik Ivan Viskovatõi ning Blagovestsenski peakiriku ülempreester Silvester
Nagu kõik lugemusnäljased maapealsed oli Kangro lugenud kõike, mis aga ette juhtus. Vanema õe kooliraamatud olid juba ammu enne läbi uuritud, kui tuli aeg neid ise koolis lugeda. See jättis hiljem omakorda mahti kõige muu lugemiseks (Ristikivi, 1967: 8). Murranguks oma elus on Kangro ise nimetanud astumist Valga poeglaste gümnaasiumi. ,,Ma Antsla kooli jätsin oma nooruse..." oli ta kirjutanud sel murdelisel suvel 1924. Kui asendame poeetilise liialduse ,,nooruse" asjalikuma ,,lapsepõlvega", oli tal muidugi õigus nüüd oldi lahkutud kodu kaitsvate seinte vahelt, oldi iseseisev, aga pidi samal ajal ka ise endaga toime tulema. Eriti järsk see üleminek siiski ei olnud, sest kaks esimest aastat oldi korteris koos õe Salmega, kes käis Valga tütarlaste gümnaasiumis. Juba gümnaasiumisse mineku alguses astus Kangro skautide rühma, sai hiljem selle pealikuks ja mimeografeeritud ajakirja ,,Valvur" toimetajaks
Renneri kroonikast. Hoopis üliõpilasainelises ja Vene-Türgi sõdadeni ulatuvas tagasihoidlikumad on umbmäärasema ajaloolise jutustuses arvestab M. Põdder selgesti radikaalse tagamaaga jutustused ,,Uudu ja Meeta" , ,,Saare suuna seisukohti. Hea keele ja stiiliga teosena piiga" ,,Dan ja Singa" .Ümmarguselt kolmekümne peegeldas ,,Bob Ellerhein" siiski toonases erineva kunstitasemega ajaloolise jutustuse pare- kirjandusprotsessis asjalikuma käsitlusviisi suunas miku moodustavad E. Bornhöhe ja A. Saali teosed. toimuma hakkavaid nihkeid. Elisabeth Aspe Jaak Järv (1852-1920). Kirjanikuna on J. Järv 1860-1927 E. Aspe käsutas oma loomingus vane- tuntud eelkõige ajalooliste jutustustega. Romaanina mate noorpõlvemälestusi, aga ka kohalikke võetava ,,Vallimäe neitsi" (1885; mõneti koostöös E.
annaabi.ee 
