Eesti oli saanud iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Eestile aga pidi koostama põhiseadus, mille tegemiseks astus aprillis kokku Asutav Kogu. Põhiseaduses sisaldusid ka laialdased kodanikuõigused, mis olid elanikele meelepärased, põhiliselt sellepärast, et kõrgeimaks võimukandjaks oligi rahvas. Seadusandlikku võimu teostas 100-liikmeline Riigikogu, täidesaatvat võimu aga Vabariigi valitsus. Valitsuse tegevust juhtis riigivanem. Paraku ei pidanud selline asjakorraldus kaua vastu(kuni kriisini). Välja kujunes mitmeparteiline erakondlik süsteem. See ei pidanud vastu, sest oli palju erimeelsusi ja vastuolusid. Eesti majandus vajas põhjalikke ümberkorraldusi. Kõigepealt teostati maareform, mille käigus riigistati mõisate maa, hooned, tehnika ja kariloomad. Loodi palju uusi asendustalusid võõrandatud maadest. Pärast Vabadussõda aga algas kiire majadustõus, mille käigus tööstus arenes tunduvalt. Paraku tõi majandustõus 1923.aastal kaasa kriisi.
kohaselt tema valvurid peavad valdama. Kuid meenutagem oskustöö analoogiat. Valitsemine on nagu arstikunst, meresõit või isegi põlluharimine see on oskus. Selleks on tarvilik eriline väljaõpe ja mitte igaühel pole loomupäraseid võimeid nende oskuste omandamiseks. Nii nagu arstimine tuleks jätta asjatundjate hooleks ning arstiväljaõpet anda ainult neile, kes on selleks kõige sobivamad, nii peaks olema ka valitsemise ja selle õpetamisega. Mistahes teine asjakorraldus viib halvematele tulemustele, ning lihtrahvalt nõu küsimine toob kaasa katastroofi. Pealtnäha tundub Platoni argument demokraatia vastu lausa purustav. Kui valitsemine on oskus ning oskust saavad omandada ainult vähesed, siis tundub demokraatia ilmselgelt absurdne või mõistusevastane. Demokraatia kaitsja peab oskustöö-analoogiale leidma mingi vastuse. Kuid kas sel analoogial on mõni nõrk koht? Probleemid valvuritega
annaabi.ee 
