ja võis karta diktaatori viha alla langemist. Seetõttu lahkus Cicero Roomast ja võttis ette pikema matka Ateenasse ja Väike-Aasiasse oma retoorilise ja filosoofilise hariduse täiendamiseks. Rhodosel õppis ta tuntud kõnekunstiõpetaja Apollonios Moloni juures, kellega ta oli tutvunud juba Roomas. Rhodose retoorikakoolkond asus asianismi ja atikismi vahelisel seisukohal ja selle mõjul eemaldus Cicero oma stiilis ja kõnemaneeris mõnevõrra asianismist, millest ta oli juhindunud oma esimestes kõnedes. Kui Cicero kahe aasta pärast Rooma naasis,oli Sulla surnud ja advokaadina tuntuks saanud Cicero võis alustada tegevust ka riigiameteis. Kvestorina Sitsiilia provintsis (a. 75) oli ta oma omakasupüüdmatusega jätnud endast hea mälestuse. Kui sitsiillased a. 71 alustasid kohtuprotsessi propeester Verrese vastu, kes oli nende provintsi julmalt riisunud, kutsusid nad süüdistajaks Cicero. Juba pärast esimest
Uus kõnemeeste koolkond hakkas end nimetama atikististideks. Nad püüdsid silma paista filoloogilise õpetatusega ega orienteerunud enam suurte rahvamasside ees esinemisele, vaid haritud publikule. 128. Kirjelda Cicero retoorika-alast panust ning tegevust kõnemehe ja retoorikateoreetikuna. Cicero oli noorena asianist, kuid atikistide esilekerkimisel heitis neile ette "jõuetust", ent distanteeris end ka ise asianismist. Ta loob oma isikupärase stiili, mis väldib mõlemat äärmust. Tema kõnede ülesehitus on väga loogiline, samuti on keel selge. Kasutus tihti kõnedes kolmikjaotust, nt: non feram, non patiar, non sinam ('ei talu, luba ega salli'). Cicero olulisimad retoorikakäsitlused on ,,De oratore" ("Kõnemehest", kujutab ideaalset haritud kõnemeest) ja ,,De optimo genere oratorum". Tervikult või katkendeina on temalt säilinud 58 kõnet
annaabi.ee 
