Kimbatuses inimene kratsib pead, vihaselt või nördinult hõõrub peoga kaela. Põlvedele asetatud käed tähendavad valmisolekut, selja taha põimitud käed eneseohjeldamist. Avatud pihud ja väljasirutatud käed viitavad siirusele. Kui samas asendis kehitatakse õlgu, öeldakse kehakeeles Kust mina pean teadma? või Ma ei saanud sinna midagi parata. Kõrgenenud kaitstusetarve väljendub rinnale ristatud kätes. Hämmeldusse sattunu (laps) paneb sõrme suhu. Puusa asetetud käed demonstreerivad sõjakust. Kui inimene ristab kukla taga sõrmed, tunneb ta üleolekut, kui topib aga käed sügavale taskusse, kardab ta, et need võivad teme tundeid reeta. Kätega saab teha ka zheste millel on täpne sõnaline vaste, näiteks rahu või käi pikalt. Neid märke ei saa mingil juhul võtta üksüheselt. Kehakeele ilminguid tuleks vaadelda eneseväljenduse ja olukorra laiemas kontekstis. Harilikult muutub mis tahes poos või
A niimoodi, et üks tõstekruvidest nr.1 oleks joone AB suunal. Mõõdetakse instrumendi kõrgus h vaia kohal ja tõstekruvi nr.1 abil kallutatakse instrumenti niikaua kuni saadakse lugem kaldjoone teise otsapunkti asetatud latilt instrumendi kõrgusega h. Selle tulemusena on vaatekiir paralleelne projektjoonega. Seejärel lüüakse joonele AB vahepealseid punkte nii palju, kui töö tegemiseks on vaja, igas punktis lüüakse vaia nii kaua maasse kuni lugem vaiale asetetud latilt võrdub h'ga. Suurte kallete asemel kasutatakse nivelliiri asemel teodoliiti. 3. HORISONTAALSE JA KALDVÄLJAKU MÄRKIMINE Horisontaalse väljaku märkimiseka tuleb kõige pealt välja märkida nurgapunktide asukohad, seejärel tuuakse reeperist ükskõik millisesse väljaku punkti projektkõrgus. Selleks tehakse edasi-tagasi nivelleerimiskäik. Olgu selleks väljaku nurk A. 1 2 jaam II
annaabi.ee 
