võib mängult olla nii puutükike, kepp, kui ka hobune jne. Mängus tähendavad esemed hoopis teisi asju, asendavad neid ja muutuvad nende märkideks. Sealjuures pole oluline eseme ja mänguasja vaheline sarnasus, vaid tema funktsioon ja võimalus sooritada kujuteldavaid liigutusi. Selles seisnebki mängu sümbolifunktsioon. Võgotski märkis, et kuigi asendusese võib sarnaneda reaalsele esemele, on ometi sellest olulisem mõte või tähendus esemest. Oluline pole reaalse eseme ja asenduseseme sarnasus ,vaid asenduseseme funktsioon, võimalus vastavalt mängida (Saar 1997:146). 4-5 aastaseid lapsi iseloomustab sõnaline tähistamine. Võgotski märgib, et mängus laps opereerib esemetest eraldatud mõistetega, kuid need mõisted ei ole eraldatud reaalsetest toimingutest reaalsete esemetega. Seda nimetab Võgotski mängu esimeseks paradoksiks. Teine paradoks on seotud reeglitega. Igas kujuteldavas situatsioonis sisalduvad varjatult ka reeglid
Teine on tegevus asjade tähendustega, nende kasutamise üldiste skeemidega, mida rakendatakse üha erinevates, uutes situatsioonides. Tegevus asjadega nende tähenduse järgi ongi varase lapseea esemeline mäng (samas:14). Elkonin rõhutab mõtete, et 2-3 aastastel lastel on suhteliselt väikesed nõudmised asendusesemele. Üks ja sama ese võib asendada väga erinevaid asju. Mõnikord vahetab asendusese korduvalt oma tähendust. Mängija jaoks pole oluline sarnasus eseme ja asenduseseme värvi, vormi, suuruse jt omaduste vahel. Sageli lapsed oma mängudes lihtsalt nimetavad puuduvaid esemeid või tegevusi (Saar 1997:147). D. Elkonin järeldab, et laps õpib eelkoolieas jooksul sõnaga kui nimetusega vabalt ümber käima. Sõna hakkab üha enam lülituma esemetega tegutsemisse, milles sõna esineb kui esemega tegutsemise või nähtuse mudel (samas:150). Mängu arengu aspektid Elkonin toob esile laste mängu arenguga järgmised aspektid:
annaabi.ee 
