Alates 2.sajandist hakati surnuid ka põletama. See toimus tavaliselt väljaspool kalmet oleval põletuskohal ning luud ja koos surnuga tules olnud esemed pandi kalmesse. Harva tuli ette ka surnu põletamine kalmel. Peale surnu hävitati tihti ka tema asjad- need murti katki või väänati kõveraks. Tuleriidalt kogutud jäänused loobiti enamasti kalmesse laiali. Sageli maeti surnud eluasemete juurde või isegi nende sisse. Surnud sängitati madalatesse haudadesse selili väljasirutatud asendise, käed rinnal või külgedel. vahel riputati hauda punamulda-ookrit. Haudade põhja asetati kuuseoksei ja kasetohtu. Mõnikord asetati meeste ja naiste surnukehad hauda erisuunaliselt. Valmast ja Kõnnust on leitud paarishaud, kuhu koos maetud mees ja naine olid sängitatud vastupidises suunas. Surnu maeti täies rõivastuses, mis oli veel kaunistatud luust, hammastest ja merevaigust ripatsitega. Amulettidena kasutati väikeste kiskjate lõualuusid.
Nõelastamine toimub nõela surumisel läbi putuka rindmiku (Maavara 1956: 82). Seejärel paigutasin pintsettidega liblika jalad keha 6 kõrvale, tundlad kaarduselt ette ja sirutasin liblika tiivad paberribade abil laiali alusele (Foto 3). Siis lisasin etiketid püügi kuupäevaga ja püügikohaga. Liblikad kuivasid alusel peaaegu kaks nädalat, siis jäid nad õigesse asendise (Merivee, Remm 1973: 21). Foto 3. Liblikad sirutusalusel. Foto autor Edvin Tämm 1.5. Info liblikate kohta Aasta 2017 liblikas oli sini-paelöölane (Foto 4), mida minul kahjuks ei õnnestunud leida ja püüda. 7 Foto 4. Sini-paelöölane. Foto internetist http://marika- klass.blogspot.com.ee/2015/01/2015-aasta-liblikas-ja-lill.html
annaabi.ee 
