Prantsuse revolutsioon aga purustas ustavuse kuningale, kirikule ja aadelkonnale, ning see asendus poolehoiuga revolutsioonile ja rahvale. Deklaleeriti, et võimu ainsaks seaduslikuks allikaks on rahvas, ühiskonnaelu politeseerus. Erinevate poliitiliste vaadete eksisteerimine sai normiks, rahva enda poole võitmiseks tuli tollastel poliitikutel oma seisukohti põhjendada, oponentidega väidelda, avaldada üleskutseid, kirjutada vastavaid brosüüre jne. Seega asendaski poliitika nii mõneski mõttes religiooni ja nii on see ka tänapäeval, vähemalt Eestis. Revolutsiooniaegsel ajal oli usk ja kirikuskäimine väga range ning vaimulikud olid väga austatud. Tänapäeva ühiskonnas on aga hoopis teistmoodi just poliitikud on need kõrgesti austatud (ja kõrge palgaga) ühiskonna liikmed, ning kirikus käimine pole enam ammugi kohustuslik. Muidugi on palju maid, kus on usureeglid siiamaani äärmiselt ranged (näiteks
Niisugune tunnus on Vidal de la Blache'i arvates elulaad (genre de vie). Geograafi ülesanne regiooni kirjeldamisel ongi avada sealsete inimeste elulaad, nii hästi kui ta seda oskab. Puudujäägid ja vead k6rvaldatakse, nagu ikka, teadusliku kriitika käigus. Vidal de la Blache aga p6hjendas inimtegevuste käsitlemist geograafias, olenegu need tegevused loodusest v6i mitte, nende m6juga elulaadile kitsamas mõttes. Niisiis ei vajanud ta enam keskkonnadeterminismi ja asendaski selle uue arusaamaga looduse ning inimtegevuse vahekorrast, mida hiljem hakati nimetama possibilismiks. Vidaliga sarnaselt, ent siiski m6nev6rra kitsamalt m6istis inimgeograafiat USA geograaf Carl Sauer .Seevastu huvitus Sauer vägagi ajaloolis-geograafilisest materjalist -on ju kultuurmaastiku kujunemine tema järgi ise ajaloolise haardega protsess, pealegi v6ib vanades kultuurmaastikes leida jälgi kauge mineviku kultuuriprotsessidest ja sellepärast oli Saueri
annaabi.ee 
