Inglismaal nimetati kõrgaadleid lordideks ja alamaadleid gentrydeks, Hispaanias olid grandid ja hidalgod, Saksamaal Herrid ja Ritterid, Prantsusmaal baronid ja chevolierid. Varakeskajal tekkis veel üks kiht, kuhu kuulusid mittevabad kuningat teenivad mehed ja neid nimetati ministeriaalideks. Ülesanded Nagu eelnevalt mainitud, siis aadlike peamiseks ülesandeks oli kõigi kaitsmine. Nad tegelesid veel kohtumõistmisega. Sageli usaldasid aadlid seda tegevust oma asemikele, kui see puututas talupoegade üle kohtumõistmist, aga kõrgema astme kohtuistungitel osales aadel isiklikult. Aadli ühiskondlikuks funktsiooniks oli sõdimine. Aadlilinnused Aadlikud elasid aadlilinnustes. Siiski olid peamised linnused puust, sest kivist linnuseid ei saanud kõik aadlid endale lubada. Linnusel oli nii kaitse- kui esindusfunktsioon- see süboliseeris feodaali võimu kohaliku territooriumi üle ning oli kaitseks, sest aadlid pidasid tihti omavahel vaenuseid.
suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel.Kõrgaadlisse kuulusid koos kuningaga ka suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid. Alamaadlisse kuulusid peamiselt rüütlid. Inglismaal nimetati kõrgaadleid lordideks ja alamaadleid gentrydeks, Hispaanias olid grandid ja hidalgod, Saksamaal Herrid ja Ritterid, Prantsusmaal baronid ja chevolierid. Aadlikud tegelesid kaitsmisega kuid veel ka kohtumõistmisega. Sageli usaldasid aadlid seda tegevust oma asemikele, kui see puututas talupoegade üle kohtumõistmist, aga kõrgema astme kohtuistungitel osales aadel isiklikult. Aadli ühiskondlikuks funktsiooniks oli sõdimine. Aadlikud elasid aadlilinnustes. Siiski olid peamised linnused puust, sest kivist linnuseid ei saanud kõik aadlid endale lubada. Linnusel oli nii kaitse- kui esindusfunktsioon- see süboliseeris feodaali võimu kohaliku territooriumi üle ning oli kaitseks, sest aadlid pidasid tihti omavahel vaenuseid
mitte president, teda vallandada (D. V. Edwards, 1998, p. 466). Arvestades asepresidendi üsna väheolulisi ametikohustusi, ei taha paljud tegusad inimesed sellesse ametisse saada ning leiavad, et see oleks nende tööalase potentsiaali raiskamine. Näiteks keeldus D. Webster 1848. aastal asepresidendi kohast, öeldes, et ta ei soovi, et ta maetaks maha enne, kui ta päriselt surnud on. (Wilson, 1992, p. 355) Samas on aegamisi hakanud presidendid oma asemikele delegeeritavate kohustuste hulka ka suurendama ning väga positiivseks näiteks presidendi ja asepresidendi efektiivsest koostööst on nt Bill Clinton ja Al Gore. Nimelt määras Clinton Gore'i oma kabineti töörühma juhiks ning andis talle poliitika kujundamises märksa suurema vastutuse, kui oli olnud varasematel asepresidentidel (Gitelson jt, 1996, lk. 249; D. V. Edwards, 1998, p. 467) Rääkides viisidest, kuidas asepresidendist saab president, võib välja tuua kaks varianti
annaabi.ee 
