võtmistniisutada. Materjaliproov (kuni 50 g) tuleb panna korralikult suletavasse konteinerisse või kilekotti ja markeerida. Asbestikiude materjalis saab identifitseerida neile iseloomuliku kuju, optiliste omaduste ja keemilise koostise põhjal. Laboratooriumis stereomikroskoobi abil eraldatakse materjalist kiud, mis seejärel analüüsitakse. Kui stereomikroskoobi abil materjalis kiude ei leitud, tuleb tulemuse kinnitamiseks materjalist teha ja analüüsida täiendavalt veel 5 preparaati. Asbestiliigi määramiseks kasutatakse tavaliselt polarisatsioonimikroskoopi, kus objekti vaadeldakse polariseeritud valguses, mis võimaldab saada värvusefekte. Polarisatsiooninterferentsi korral paistab värvuseta anisotroopne aine (sh asbest) ristatud polarisatsioonifiltrite vahel värvilisena ning selle alusel saabki eristada asbestiliike. Uurides materjale, mille puhul pole asbestisisaldust ja liiki võimalik polarisatsioonimikroskoobiga määrata, tuleb kasutada elektronmikroskoope
Materjaliproov (kuni 50 g) tuleb panna korralikult suletavasse konteinerisse või kilekotti ja markeerida. Asbestikiude materjalis saab identifitseerida neile iseloomuliku kuju, optiliste omaduste ja keemilise koostise põhjal. Laboratooriumis stereomikroskoobi abil eraldatakse materjalist kiud, mis seejärel analüüsitakse. Kui stereomikroskoobi abil materjalis kiude ei leitud, tuleb tulemuse kinnitamiseks materjalist teha ja analüüsida täiendavalt veel 5 preparaati. Asbestiliigi määramiseks kasutatakse tavaliselt polarisatsioonimikroskoopi, kus objekti vaadeldakse polariseeritud valguses, mis võimaldab saada värvusefekte. Polarisatsiooninterferentsi korral paistab värvuseta anisotroopne aine (sh asbest) ristatud polarisatsioonifiltrite vahel värvilisena ning selle alusel saabki eristada asbestiliike. Uurides materjale, mille puhul pole asbestisisaldust ja liiki võimalik polarisatsioonimikroskoobiga määrata, tuleb kasutada elektronmikroskoope