Lõpetas Võru kaugõppekeskkooli. [2] 1991. aastal kolis tagasi Tartusse. Edasi läks sõjaväkke, sest ema arvas, et seal saab ta meheks. Meheks polevat ta siiamaani saanud, sest sõjaväes õppis ta ainult varastama, valetama ja viina jooma.[3] Ta on olnud ehitusmaaler, treial, autojuht, katlakütja, valvur, töökoja meister, varustaja, karjus ja turvamees. [2] Alates 2002. aastast on vabakutseline kirjanik , tegeleb arvutigraafikaga, hooldab "Uma Lehe" võrguversiooni. Kirjutab nii võru kui eesti keeles luulet, proosat, näidendeid, artikleid, arvustusi, laulutekste jm. On avaldanud luulekogusid, romaane, näidendeid. [1] Ruitlase luule sünnib põhiliselt võru keeles. Sest võru keel on "sihuke asi, millel on jõud sees, ja sellega saab edastada asju, mis kirjakeeles tunduksid kuidagi kohatud". [4] Patsifistina arvab Olavi Ruitlane, et relvi ei peaks üldse olema. Jahipidamist samuti. Kalamees on ta küll
(Urmet 2007: 583). Moritz on illustreerinud järgmised Heiki Vilepi teosed: ,,Tere!" (2002), ,,Kapiukse kollid" (2003), ,,Minu laul" (2003), ,,Vaikuse hääled" (2004), ,,Jani seiklused Varjudemaal" (2004), ,,Tahaksin olla" (2005), ,,Kapiukse kollid jälle platsis" (2006) ja äsjailmunud luulekogu ,,Katus sõidab" (2007). Moritza loominguline käekiri ja kunstiline lahendus on lapsesõbralikud. Tehniliselt on kindel ja isikupärane käsitsijoonistus seotud arvutigraafikaga. Läikpaberil piltide värvid on soojad, sõbralikud ja selged. See peaks raamatu lehitsemise juurde tõmbama kuni 4-aastaseid lapsi, kelle puhul on uuringutega kindlaks tehtud huvi just värvide vastu (Müürsepp 1996: 8). Moritza joonistused on väga plastilised, otse kombatavad oma värvika mitmedimensioonilisusega. Pildid ja tekst moodustavad terviku, puuduvad last segadusse ajavad vastuolud. Tähtsamad detailid, mis toovad välja olulise, on suurelt
annaabi.ee 
