000156 M Arvutused: c (Mn) =[ A(550nm) (` (550nm) : ` (430nm) x A430)] / (550nm) x l c (Cr) = [A(430nm) - (430nm) : (550nm) x A550] / ` (430nm) x l, kus A(430,550nm) vastavad uuritava lahuse optilised tihedused (430,550nm) Mn standardlahuste neeldumistegurite keskmised ` (430,550nm) Cr standardlahuste neeldumistegurite keskmised Järeldus: Arvutuslikult saadud Mn ja Cr kontsentratsioonid uuritavas lahuses langevad kokku kalibreerimisgaafiku abil saadud tulemustega. Minu arvutes, kalibreerimisgraafiku kasutamine kontsentratsiooni märamiseks on eelistatav, kuna 1. ta on muugavam ja palju kiirem, kui arvutuslik meetod ning viga tõenäosus on ka väiksem, 2. arvutuslikult saadud tulemus ei ole usaldusväärsem, sest kasutatud arvutuses andmed on ka saadud ekspereentaalselt.
hoitakse seal vaid hetkel vaja minevaid andmeid ja toimub tihe andmevahetus välismäluga. Pidev välismälu poole pöördumine teeb arvuti aeglaseks ja kuna uuemad programmid nõuavad nagunii üha rohkem mälu, ongi kasutusele võetud ühe suuremaid põhimälusid. Varane laialt levinud kirjutatav muutmälu oli trummelmälu. See töötati välja aastail 1945 1952 ja seejärel kasutati seda enamikus arvutes, kuni 1970. aasta paiku leiutati mikrokiibid. Enne seda kasutasid arvutid releesid ja mitmesuguseid vaakumtorulahendusi, et täita müütmälu ülesandeid sadade ja tuhandete bittide ulatuses. Mõned neist lahendustest olid suvapöördusega, mõned mitte. Vaakumtrioodidest ja pärast transistoridest ehitatud linke kasutati järjest väiksemate ja kiiremate mälude loomiseks, näiteks suvapöördusregistrite indeksid ja -registrid. Enne integreeritud püsimälukiipide väljatöötamist loodi
annaabi.ee 
