Tartu Töölisteatri sulgemine. 27. Teatrikriitika ja mõtte areng 20. sajandi I poolel. Teatrikriitika muutus niisama põhjalikult nagu teater ja näitekirjandus. Varasemad lehearvustused olid ju enamasti olnud üldsõnaline kiidujutt "järjekordsele edusammule". Nüüd astus esile uus, haritum ja nõudlikum põlvkond, kes suutis näidendit ja esitust asjalikumalt eritleda. Arvustused kasvasid pikemaks ja põhjalikumaks, sigines poleemika teatrite ja teiste arvustajatega. Eriti algupärandeid vaagides kardeti väga teha seniseid omamehelikke hinnaalandusi, mõõdeti kõike mingist kujuteldavast täiusideaalist lähtudes. Samasugust nõudlikkust rakendati näitlejatele. Tulemuseks oli ka solvumisi ja kibestumist. Kutselise teatri algusjärgus kirjutasid arvustusi paljud hilisemad näitekirjanikud (Raudsepp, Metsanurk, Tammsaare). Suurem osa toonastest arvustustest on jäänud üldajalehtede veergudele. Tehti ka esimesed eriajakirja-katsed. 190910 ilmus
päevad" (1893). Bornhöhe kõrval teiseks meheks, kes seikluslik-põneva juhtumusromaani võimalusi ning võtteid ajaloolisel ainestikul agarasti rakendama asus, oli Andres Saal. Tema toodangus olid kesksel kohal teosed ,,Vambola" (1889), ,,Aita" (1891) ja ,,Leili" (1893). Uue sajandi algul valminud ja ilmunud Vilde ajalooline triloogia tähendas aga juba eesti ajaloolise romaani edasiminekut mitme pika sammu võrra. Kirjanik toonitas pärast teostekolmiku lõpetamist poleemikas arvustajatega, et kõige iseloomustavam pole siin mitte ajalooline ainestik, vaid asjaolu, et tegemist on sotsiaalsete romaanidega. Tõeliselt ajaloolisteks on romaanid ( ,,Mahtra sõda, ,,Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid", ,, Prohvet Maltsvet) saanud palju hiljem, järelpõlvede jaoks. Tuntud ja teatud on eestlastele Vilde ja teiste juba mainitud eesti ajalooliste romaanide autorite kõrval veel Mait Metsanurk (,,Ümera jõel"), Karl Ristikivi ning eriti just Jaan Kross
annaabi.ee 
