docstxt/129655465234538.txt
4 ("Magma") iseloomustab Tüür oma muusikat mõistega "vektoriaalne meetod": "Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn. algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali. Miks vektoriaalne? Olulist rolli mängib häälte juhtimises erinevate suundade ja "kurvide" asend üldisel "kaardil". Tajun neid vektoritena, mis määratud intervallidega (mida omakorda tähistavad arvujadad). Igal juhul on kõlaline resultaat (eriti harmoonilises plaanis) väga erinev niinimetatud eelmise kümnendi "metakeelsetest" püüdlustest. See süsteem on võrdlemisi vabalt käsitletav, oluline on ikkagi põhilisest organiseerimisprintsiibist lähtumine. Esimene puhas näide on "Oxymoron". Kõik järgnev ("Aqua", "Meditatio", Viies sümfoonia, "Noesis", Klaverikontsert, "Strata" (Kuues sümfoonia), "Prophecy", ,,Pietas" (Seitsmes sümfoonia), Kaheksas sümfoonia) on
4 ("Magma") iseloomustab Tüür oma muusikat mõistega "vektoriaalne meetod": "Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn. algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali. Miks vektoriaalne? Olulist rolli mängib häälte juhtimises erinevate suundade ja "kurvide" asend üldisel "kaardil". Tajun neid vektoritena, mis määratud intervallidega (mida omakorda tähistavad arvujadad). Igal juhul 2 on kõlaline resultaat (eriti harmoonilises plaanis) väga erinev niinimetatud eelmise kümnendi "metakeelsetest" püüdlustest. See süsteem on võrdlemisi vabalt käsitletav, oluline on ikkagi põhilisest organiseerimisprintsiibist lähtumine. Esimene puhas näide on "Oxymoron". Kõik järgnev ("Aqua", "Meditatio", Viies sümfoonia, "Noesis"-topeltkontsert klarnetile ja viiulile.,
*Kui võrrand on kujul Zn = aZn-1 + b; Z0 = c , saab tema väärtust arvutada n valemist Zn= a c + b ning erijuhul, kus a = 1 (ehk Zn = Zn-1 + b) , valemist Zn= bn + c. (Iteratsioonimeetodi miinuseks on see, et ta kehtib vaid esimest järku rekurrentsete võrrandite puhul). [13]. Tasandi tükeldamine n sirgega ja n nurgaga. Tasandi tükeldamine n sirgega: Antud ülesanne on äärmiselt sisuline näide selle kohta, kuidas rekurrentsed arvujadad esinevad reaalsetes rakendustes. Ülesande eesmärgiks on leida, kui mitu sektorit tekib tasandi tükeldamisel n sirgega. Olgu tasandi tükelduste arvuks Qn. a). 0 sirge puhul on vastuseks kindlasti Q0 = 1, 1 sirge puhul aga Q1 = 2. Suhteliselt lihtne on näha ka seda, et Q2 = 4. Siinkohal võiksime püstitada hüpoteesi Qn = 2n. b). Jada edasi uurides aga selgub, et järeldus oli ennatlik. Jada järgmisteks
annaabi.ee 
