põhjal ja esitatakse olukord praktikas ning töö teoreetilis-metoodilised lähtekohad. Teises peatükis antakse uurimuse metoodika kirjeldus. Veel iseloomustatakse uuritavat objekti, antakse uuringute kirjeldus, andmete kogumise ja töötlemise meetodid. Kolmandas peatükis esitatakse uurimise (analüüsi, prognoosi) käigus saadud lahendused ja tulemused. Sageli esitatakse andmeid (tulemusi) loeteluna töö tekstis, tabelitena, arvjoonistena või valemitena. Uurimusliku iseloomuga töödes võib peatükkide järjestus kujuneda vastavalt sellele, kuidas teema avamiseks ja lahendamiseks on otstarbekas küsimusi (probleeme) käsitleda. NB!Töö põhiosa peatükid ja nende allosad peavad olema sisulis-loogiliselt üksteisega seotud ning moodustama teemale vastava terviku. Tuleb meeles pidada, et teadustöö ei ole tema koostisosade summa.
seaduspärasusi (ka seadusi). Näiteid võib tuua nii matemaatikast (funktsionaalsed sõltuvused), füüsikast (Ohmi seadus), majandusest (tootmisfunktsioon, elastsuskoefitsiendid) kui ka igast teisest teaduse valdkonnast. Kirjeldamine võibesineda ka algebralisel (valemitena, aegridadena, indeksitena, koefitsientidena), verbaalsel (loomuliku sõnalise kirjeldusena rangete järelduseeskirjadeta) või siis graafilisel kujul (arvjoonistena). Iga uurija peamine töövahend on tema mõistus. Teaduslike tõdede leidmiseks peab oskama õigesti ja loogiliselt mõelda, peab nähtusi analüüsima ja sünteesima ja leidma seoseid nähtuste vahel ning üksiknähtuste erinevate külgede vahel. Tarvis on jõuda selgusele nähtuste olemuses ning nende arengu põhjustes. See aga pole teoreetiliste arutlusteta võimalik. Teadustöös on kõige olulisem mitte nähtuste kirjeldamine, vaid nende selgitamine,
annaabi.ee 
