250 inimest. "Eelnõus sätestatakse ka esmakordselt ning täpsemalt mõiste ,,mikroettevõtja", s.o äriühing, kelle näitajad vastavad aruandeaasta bilansipäeval kõikidele järgmistele tingimustele: varad on kokku kuni 175 000 eurot; kohustused ei ole suuremad kui omakapital; üks osanik, kes on ka juhatuse liige; ei ole käibemaksukohustuslane (Veskioja, 2015). Muudatuste sisuline eesmärk on parandada avalikkusele suunatud arvestusalase info kvaliteeti ja võrreldavust, ning samal ajal vähendada ka ettevõtete, eelkõige mikro- ja väikeettevõtete halduskoormust (Nõmmiste & Greenbaum, 2015)". 3 Eristamast veel väikeettevõtjat laiemalt, siis väikeettevõtte puhul on tüüpiline, et ettevõtja ja ettevõtte asukoht langevad kokku. Õiguslikult on kriteeriumiks asumine sama kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil. Kuid ettevõtjal võib olla
1.3 Arvepidamise ajalooline taust Arvepidamise ajalugu ulatub ligi 10 000. aasta taha. Enamik arvestusajaloolasi on seisukohal, et kaasaegne arvestus põhineb 14. sajandist, mil hakati kasutama kahekordset kirjendamist. Neljateistkümnendal ja viieteistkümnendal sajandil olid liidriteks Itaalia linnriigid. Esimene täieliku arvestussüsteemi ürik aastast 1340 on siiani leitud Genova linnast, praegusest Itaaliast. Itaalia arvestuse domineerimine tugevnes 1494. aastal esimese arvestusalase teose, Veneetsias elanud teadlase, matemaatiku Luca Pacioli traktaadi „Arvepidamisest ja üleskirjutamisest” ilmumisega. Pacioli ei mõelnud kahekordse kirjendamise süsteemi ise välja, vaid kogus ja korraldas ning süstematiseeris mitmesugused majapidamises ja ärielus kasutusel olnud tehingute ülestähendamise viisid. Siit itaalia meetod – kahekordne kirjendamine levis algul üle kogu Euroopa ja lõpuks üle kogu maailma. Selle domineerimise
annaabi.ee 
