1918. aastal saavutasid eestlased lõpuks omariikluse ja 1920. aasta Tartu rahuga pidi seda tunnistama ka Venemaa. Piiri tõmbamisel püüdis Vabadussõjas võidukas olnud Eesti parandada ajaloo ebaõiglust ja ühendada endaga ka idakristlikud eestlased (setud ja vadjalased). Tartu rahu piir kulges veidi ida poolt Narva jõge, üle Peipsi järve ja siis Pihkva lähedalt läbi suurte soode maastiku Irboskast kagus. Piir oli lühike ja kergemini kaitstav kui ükski teine arvessetulev joon. Ent ajalugu parandada ometi ei õnnestunud - juurdetulnud alad olid vahepeal tugevasti venestunud ja nende elanikud suurelt osalt eestivaenulikud. Nõukogude okupatsiooni ajal liideti enamik neid taas Venemaaga. Eestile jäid siiski Mikitamäe, Värska, Saatse, Meremäe, Obinitsa ja Luhamaa. Eesti taasiseseisvudes 1991. aastal taotleti ka Tartu rahu piiri taastamist. Ent see, mis päriselt ei õnnestunud isegi 1920. aastal, on praegu lausa võimatu
Jällegi pole muud võimalust, kui et vähemalt üks vaidlejatest eksib. Kõigepealt väiksem mure: kui pidada vältimatuks, et üks vaidleja eksib, siis tuleks ju arvestada ka võimalusega, et eksivad mõlemad. Sellisel juhul jääbki lahendus saamata või on saadud lahendus objektiivselt vale. Suurem seletuse puudujääk tekib aga selles levinud olukorras, kus kõigi vaidlejate pädevus on üsna selgelt väljaspool kahtlust, ja ühegi neist eksinuks tembeldamine ei ole arvessetulev variant. Kui sõnade tähendused oleksid koodis fikseeritud, nagu näiteks neilsamadel kohtus vaidlevatel juristidel on mugav mõelda, siis ei oleks vaidlemisel mõtet, vaid tuleks õige tähendus järele vaadata. Ja kui teksti tähendust oleks võimalik objektiivselt tuvastada, siis ei saaks samale tekstile tuvastada rohkem kui üht tähendust. Vajadus inimeste keelelist käitumist masina jaoks modelleerida seisab küll väljaspool siinse õpiku otsest käsitlusala, kuid väärib
annaabi.ee 
