üleskutseid, anda vihjeid kas otse või kaudselt. Juhtkirjad on osa sotsiaalsest maailmast. Juhtkiri on kui meedia diskursuse spetsiifiline liik, aga samas kuulub ka suuremasse arvamustekstide kategooriasse. Juhtkirja arvamus on institutsionaalne. Juhtkirja sisu väljendab ajakirja kui institutsiooni – toimetajate ja ajakirjanike – ühisarvamust. Juhtkirjad ei põhine isiklikul. Erinevalt kõigist teistest arvamuslugudest pole juhtkirjas iialgi mina-vormi, sest autor ei esine seal indiviidina, vaid üldisikuna. Kui on vaja rõhutada mingile arvamusele, kasutatakse ajalehe nime: „Postimees on seisukohal, et …“ Juhtkirjades esitatakse tegevust minevikust olevikku ja olevikust tulevikku. Ajastruktuuri põimub kirjeldamine, kommenteerimine ja tulevikuga seoses õpetatakse, õhutatakse ja kästakse. Eesti ajalehtede juhtkirjad jagatakse eesmärgi järgi 2 rühma:
Paljusid mõisteid käsitatakse keeles kontekstist sõltuvalt. Uudised on aja jooksul muutunud rohkem meelelahutuslikumaks, kuid ikka on nad jäänud inimestele esmatähtsaks. Need on midagi niisugust, mida elanikkond peaks teadma ja nad vastavad küsimustele, mis lugejatel argipäevaelus tekivad. Meelelahutusekski on mõnikord hea lugeda midagi sellist, mis hetkeks argielu unustama paneb, naerma ajab, meelt lahutab. Sageli suunab loetu edasi mõtlema, uusi allikaid otsima. Uudis erineb arvamuslugudest ja publitsistikast selle poolest, et ta on objektiivne, ei esita kirjutaja arvamusi, seisukohti. Uudis peab olema erapooletu, sõltumatu ja tasakaalustatud (Aava: 153). Uudisekirjutaja peab olema erapooletu ega tohi asuda kellegi poolele, ükskõik kelle kasuks või kahjuks olukord on kujunenud. Siis on ajakirjanikul raskem, kui juhtumisi on üheks osaliseks keegi tuttav. Kuid ajakirjanikud peavad selleks igal ajal valmis olema. Ajakirjanik
annaabi.ee 
