ebaselgusele. Ebaselguse esile kerkimine meedias nõudis vastuseid ka nende andmiseks pädevatelt isikutelt. Paralleelselt uudistega Laiksoo juhtumi kohta, sai kuulda meediakanalitest ka tunnustatud õigusteadlaste sõnavõtte, kes andsid selgitusi ja oma hinnanguid õiguslikule olukorrale. Kahjunõude olemust ja probleeme selgitas meedias Riigikohtu nõunik Irene Kull.1 Vandeadvokaat Leon Glikman põhjendas omapoolses arvamusavalduses, et tema võtaks seadusest välja ,,erandliku asjaolud" mille olemasolu hetkel kehtiv seadus nõuab mittevaralise kahju hüvitamise eeldusena. 2 Tartu ülikooli õigusteaduskonna dekaan Jaan Ginter käis omapoolses sõnavõtus Laiksoo juhtumi varal välja idee moraalse kahju hüvitamisest, kus paika on pandud täpsed tariifid kindlate lähedaste hukkumise puhuks.3 Kuigi riigikogu õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants pidas oma
leidmisel, ta on oma rollis nähtavalt irooniline. Niisiis, kasutades positivistlikke võtteid naerab ta tegelikult nende üle. Tiit Hennoste meelest on Unt "alati olnud ühiskonna seismograaf ja prohvet, ühiskonna psühholoogilise seisundi keskme täpne registreerija, õhus hõljuva peegel." (Hennoste, 1993) Jaan Undusk tähistab Undi subtiilset inim- ja keskkonnaanalüüsi mõistega sotsiopsühhograafia. (Undusk, 1985) Mõlema tunnustatud kriitiku arvamusavalduses jääb kõlama mõte, et Unt suudab täppisteadusliku eksaktsusega ühiskonna meeleolusid kirjeldada. Minu arvates Unt "ühiskonna peegel" kõige eksplitsiitsemal ning kokkuvõtlikumal moel Sügisballis ning veelgi avalikumalt, seda lausa manifesteerides, oma hilisemates mütoloogiates. Tema hilisemad tekstid pole aga sedavõrd kontsentreeritud ning kontseptuaalsed kui Sügisball. Nagu juba varem öeldud, on Undi romaanid tegelasekesksed, mitte tegevuskesksed, vahest
annaabi.ee 
