Kalevipoeg hüüab mõõka, teab, et vargus on sortsi töö. Ta oletab, et sorts ei jõudnud rasket sõjariista kaugele kanda. Kalevipoeg meelitab lauluga mõõka endale vastama, aga mõõk ei anna märku. Kalevipoeg leiab mõõga Kääpa jõest. Mõõk vastab nüüd ja Kalevipoeg kuuleb, kuidas Soolasorts sõnade abil mõõga varastanud. Mõõk ei või jõest ära tulla, sest ehkki ta ihkaks sõjaväljale oma võimu näitama, leinab ta taga sepa poega, kelle Kalevipoeg humalase peaga arutuna on tapnud. Kalevipoeg jätab siis mõõga Kääpa jõkke magama. Ta loitsib, et mõõk tõuseks jõest ise, kui temavääriline mees Kääpa jõe äärde satub. Kui aga jala peaks pistma vette see, kes mõõka enne ise kandnud, siis murdku mõõk tal mõlemad jalad. Kalevipoeg võtab taas lauakoormad selga ja sammub läbi mitme metsa. Teel kohtab ta väikest meest, kes on hirmul. Ta on metsaliste majja sattunud, kus küll vanaeit talle süüa ja aset andis,
kellegagi kahemõttelistes suhetes, kusjuures see suhe on alles teineteise kompamise järgus. Kui me elaksime kuskil... näiteks Havai saartel, siis oleks võrgutaja see, kelle üle irvitataks, samal ajal kui abikaasa pakub sõpradele sigareid... (paus) Aga kui tiisikust külvav surmaingel libiseb noore ja vapra mehe rinda arutuna nagu uss ja hakkab seal pesitsema, toitudes verest ja hingetõmmetest... Mida arvavad nüüd need toredad moesõnad, mis saksa keeles veel peenemalt kõlavad? Universaal, Igavene, Absoluut, Transtsendentaalne? Oi, kuidas nad peavad punastama ja nihelema, kui nad põrkavad kokku laostava ja rögiseva surmaga...
annaabi.ee 
