(2) dialoog ja õppeotstarbeline vestlus ning (3) kognitiivne õpipoisi viisil õppimine. J. Dewey kirjeldas uurimusliku õppe põhimõtteid juba 1910. Õpetaja esitab probleemse situatsiooni, küsimuse või ülesande. Õpilased … • sõnastavad hüpoteesi, kuidas seletada nähtust või lahendada probleem; • koguvad andmeid hüpoteesi kontrolliks; • teevad järeldused; ja • mõtlevad esialgsele probleemile ja arutlusviisile, mis viis lahenduseni. Bruner näeb õppimist suunatud avastusprotsessina. Toetub kahele printsiibile: - iga teadusdistsipliin on üles ehitatud väikesele arvule põhiprintsiipidele, millest arusaamine loob meile ettekujutuse distsipliinist kui tervikust; - sobival kujul on need printsiibid õpetatavad mis tahes arenguastmel lastele, kui arvestada õpilase tunnetuse eripära. Dialoog ja vestlused
DEMONSTRATSIOON JA TUGITAUST Demonstratsiooni teostamisel võib toetuda kolmele alusele, mida on kombeks nimetada kreeka laensõnadega logos (), ethos () ja pathos () . Kõik need viisid võivad ka korraga kasutuses olla. Esimene neist on loogiline või teaduslik arutlemisviis, teine on väärtushinnangutele tuginev arutlusviis ning viimane on emotsionaalne või kunstiline arutlemisviis. Nt võib esimesele arutlusviisile lisanduda teine, kui väitleja teadlikult kasutab avalikkuses levinud väärtushinnanguid. Kolmas tüüp lisandub esimesele ja teisele, kui seda kõike tehakse emotsionaalselt mõjuvate kõnekujundite abil. Demonstratsioon peab loogiliselt siduma põhjendid järeldusega. Tavaliselt ei saa seda teostada ühekorraga. Nii nagu tuletuse puhul tuli tuletus jagada tuletussammudeks, nii tuleb ka demonstratsioon jagada sammudeks. Üks tuletussamm on mingi konkreetse väite
annaabi.ee 
