Kui Päike muutub rahutuks 1859. aasta 1. septembril alustas Briti astronoom Richard Carrington tavapäraseid päikesekette vaatlusi teleskoobiga läbi tumeda filtri. Seekord nägi astronoom varem kogetust sootuks erinevat pilti : ere valgussähvatus kattis suure osa päikesekettast. Nähtud sähvatus oli Päikeselt Maa suunas paiskunud plasmapilv. Üldsusele andis see ebaharilik sündmus pikemaks ajaks arutlusainet. Kindlasti oli sarnaseid sündmusi Päikesel esinenud ka varem, kuid siis ei vaadanud keegi läbi teleskoobi nende kulgemist. Kui võrrelda Päikest teiste tähtedega, siis kuulub Päike väga rahulike hulka. Sellegipoolest toimub Päikesel aegajalt sündmusi, mis võivad meie tsiviliseeritud maailma heaolu tuntavalt mõjutada. Möödunud ja käesoleval aastal on päikeseplekke olnud märksa vähem kui eelnevates miinimumides. Vahel on nad puudunud rohkem, kui kuu aja vältel
seisukohani, et kindlad ja selged põhiväärtused on kadumas ning ühiskonda on tabanud eetiline kriis. Eesti lapsi iseloomustab eeskujude otsimine, mis annab tunnistust traditsiooniliste kasvatusväärtuste suuremast mõjust. Näiteks on vanemate ja õpetaja autoriteedile toetumine meie õpilaste juures märgatavam, kui nende eakaaslastel põhjamaades. Samas ei saa neid ilminguid statistiliste näitajate abil täiel määral seletada, pigem pakuvad need mõtlemis -ja arutlusainet selle kohta, mida tegelikult nende eeskujude abil väärtustatakse ja millist osa need lapse elus etendavad. Tänapäeva lapsed ei toetu enam eriti kaua vanemaile, õpetajaile ega teistele vahetuis kokkupuuteis olevaile isikuile, vaid püüavad olla ise, vältides sageli eeskujudena konkreetseid isikuid või otsides neid filmimaailmast. Eneseleidmise protsessis hinnatakse aeg-ajalt kriitiliselt ümber vanemate ja õpetajate mõjutusi, kuid varases
annaabi.ee 
