probleemidest, mis ootavad järgmise viie aasta jooksul vähemalt mingisugustki lahendust. Me vajame arutelu, mille käigus loeme kokku kõik oma soovid, kalkuleerime nende hinna ja siis laseme valijail otsustada, kas nad on nõus kõige eest ka maksma. Muul moel me lahendusteni ei jõua, vaid jäämegi unistuste ja hirmude lõksu. Head kuulajad. Me jõuame Eesti suurte eesmärkideni siis, kui me ühiselt nõu peame. Kas juba loodud Rahvakogu foorumil või mõnes teises kohas. Arutlegem siis nendel teemadel samas vaimus nagu Artur Alliksaar unistas, nüüd, et meil on vabadus käes ja me adume, et Vabadus on otsimine. Vabadus on eksimine. Vabadus on kaotamine, jälleleidmine ja lakkamatu küllastumatus. Aga siit kasvab välja ka üks teine nõue. Me ise ja riigivõim, see tähendab nii valitsus kui ka valitsusse mittekuuluvad erakonnad Riigikogus peavad olema valmis langetama ka suuri otsuseid. Selleks me teid ju olemegi valinud.
James võib muidugi tõlgendada terminit töötamaüliavaralt, kuid siis selgub, et tegelikult paneb ta ühte patta nii tõe vastavusteooria, tõe kooskõlateooria[78] kui ka pragmatismi tõeteooria. Selline kompott näib olevat filosoofia valdkonnas kohatu. Teiseks, nagu juba öeldud, on pragmatismi järgi uskumus tõene siis, kui see on kasulik (viib headele tulemustele), st töötab. Kuid (Bertrand Russell juhtis sellele tähelepanu) arutlegem edasi: usk sellesse, et ta tõesti viib/viis headele tulemustele, on tõene siis, kui see usk, et kindel uskumus viib/viis headele tulemustele, viib headele tulemustele jne lõpmatuseni. Teisisõnu: uskumus on tõene siis, kui see on kasulik. Ent seda, kas konkreetne uskumus on kasulik, ei tea me ju absoluutse kindlusega. Me võime ainult uskuda, et see on kasulik. Uskumus on omakorda tõene siis, kui see on kasulik jne. Toome näiteks kolm esimest uskumust sellisest lõputust uskumuste reast.
annaabi.ee 
