Lõpliku selguseni seejuures ei jõuta, mistõttu ei ole diskursiivne filosoofiline tunnetus võimeline ka sellisteks apodiktilisteks tõestusteks nagu intuitiivne matemaatiline tunnetus. Niisuguse filosoofilised väited, mida püütaks tõestada “otse mõistetest” tuletamisega, oleksid pelgad “dogmad”, mis ei kannataks kriitikat ja mille vastu Kanti mõistusekriitika just suunatud ongi. Vt. “Prolegomena …” § 7, 12, märkus I. Meelelisus kui tunnetusallikas ja selle eripära arutegevusega võrreldes . Kanti teoreetiline filosoofia tahab eelkõige saavutada seda, et inimliku tunnetusvõime kriitika kaudu saaksid selgitatud teadusliku teadmise võimalikkuse tingimused. Kriitika tähendab siin esma- joones erinevate tunnetusvõimete üksteisest piiritlemist ja analüüsi. Kaheks peamiseks inimlikuks tunnetusvõimeks on Kanti järgi meelelisus ja mõtlemine. Meelelisuseks nimetab Kant “võimet (retseptiivsust) saada ettekujutusi nii nagu objektid meid afitseerivad” (B 33)
näivus. Tulen analüüsida edasi subjekti struktuur ja mis on õige funktsioon ja kuidas seda peaks rakendama - kõigil on oma funktsioon mõistuses laias tähenduses. Legitiimsed rakendusvõimete piirid. Funktsiooni erinevus – metafüüsika ebaõnnestumine on selles, et pole erinevust märgatud. Kui substants rakendub objekti tunnetusele, siis ka lihtsubstantsi jaoks peaks leiduma mingi objekt, aga seda objekti pole olemas ja on ekslik. Milleks siis olemas on? Funktsionaalselt seotud arutegevusega, mitte vahetult objekti tunnetusega, vaid arutegevuses süstematiseeritakse üheks tervikuks et hõlmata kogu olemasolevat teadmist- teadvust. Süsteem –olemasolevate mõistete seostamine selle kaudu, mis on ühtne algne ehk printsiip. Täielikkus küll, aga on üks printsiip, kus olemasolev teadmine tuleb, see ei puuduta objekte, sest objekte on liiga palju, aga printsiip jääb samaks koguaeg. Mõistusel on kaks rakendust: konstitutiivne ja regulatiivne
annaabi.ee 
