ja see neid ortodoksematest kultuurilistest moodustistest eristabki Iga inimese välimust analüüsides on võimalik leida selles märke tema kuuluvusest, maitsest ja isiksusest. Subkultuuriline stiil kollektiivse identiteedi väljendusena on aga tõlgendamist nõudev eksponaat, mis demonstreerib, et koode saab kasutada ja ära kasutada. Teiseks vaatles ta stiili bricolage’ina (Lévi-Strauss; selle sõna algne tähendus viitas põlisrahvaste hõimude praktikale anda arusaamatule hõimu olemasolevasse maailmapilti sobituvaid tähendusi, kiskudes arusaamatu välja selle algsest kontekstist). Subkultuuriline stiil kohandas enesele sobivaks hulgaliselt sümboleid, andes neile uue tähenduse – näiteks muutus modide jaoks motoroller, mida varem nähti vaid sõiduvahendina, solidaarsuse sümboliks; ärimaailma kuulumise sümbolid (ülikond, lips ja lühikesed juuksed) lahutati algsetest kõrvaltähendustest (ambitsioon, efektiivsus ja
paraku, tekib oht, et, saavutades oma nõudmiste rahuldamise, ei lase need massid end enam tahtetu tööriistana ära kasutada. Taoline perspektiiv sisendas juhtidesse niivõrd suure kartuse, et lõppude lõpuks nad mitte ainult et ei lakanud võitle-mast tööliste majandusliku taseme tõstmise eest, vaid hakkasid kõige otsustavamalt välja astuma sellise tõusu vastu. Näib, et leida seletust sellisele pealtnäha täiesti arusaamatule käitumisele polnud neile eriti raske. Nad hakkasid esitama niivõrd hiiglaslikke nõudmisi, et need väikesed järeleandmised, mida õnnestus ettevõtjatelt välja tirida, pidid töölistele näima suhteliselt täiesti tühistena. Ja nii hakatigi töölistele päevast päeva tõestama nende järeleandmiste tühisust ja veenma neid selles, et siin on neil tegemist kuratliku plaaniga: andes järele naeruväärselt vähe, öelda töölistele ära nende pühade