Need tajuvormid on nagu võrgud, millesse me püüame kõik oma aistingud. Mõistuse kategooriad (üksus, paljusus, kõiksus, reaalsus, eitus, piiritlus, põhjus, toime, vältimatus, juhuslikkus jne) on raamideks, mis teevad. mõistetavaks kõik meelte poolt registreeritu, kuid need kirjeldavad kogemust, mitte asju iseeneses. Kant defineerib, et mõistuse ideed on tunnetusevälised regulatiivsed printsiibid, "mille eesmärk on viia meie arurakendus kõikeläbiva kooskõla, täielikkuse ja sünteetilise ühtsuseni". Varasema metafüüsika kriitika. Metafüüsika traditsioonilised teemad jumal, surematu hing ja tahtevabadus kuuluvad just sellisesse valdkonda, mis ületab võimaliku kogemuse piirid. Võimalikku kogemust ületavaks peab Kant ka ideed maailmast kui tervikust, s.t. ettekujutust maailmast kui lõpunikujunenud, lõpetatud suurusest. Katsed jõuda teadmiseni maailma (maailm
Kogemus ümbritseb koguaeg meid, ilma jõupingutuseta. Abstraktsed ideed on raskelt mõistetavad; kogemus ei sõltu meist; siis ei saa kogemus olla lõpuni mõistetav; mõistuse enda produktid on tegelt läbipaistavad – saame aru, kuidas need moodustuvad ja lõplikult aru. Teadus on läbipaistev – Descartes. Ideed pole objektid. Objekt saab olla antud kogemuses aga ideed on midagi muud, millel puudub kogemus. Ei kirjelda objekte, aga tähendavad endas maksiime. Suunatud selle poole, et arurakendus oleks läbinisti kooskõlas ja ühtne ehk moodustaks süsteemi (seotud selle kaudu, et tuletatud ühtsest printsiibist). Võib olla, et printsiip on ise idee, aga teised väited on kogemuse enda omad ja need kirjeldavad midagi kogemuslikku. Pole vaja teha kogemuse jaoks, vaid mõistuse enda rahuldamise jaoks. Kogemusel on mitte-ratsionaalne jääk ehk lõpule viimata. Mõistus soovib saada tervikuks. Aru anda, mida siis tehakse – süstematiseerivad ideed
annaabi.ee 
